Kiluvõileva ime


Viil hästi musta rukkileiba, kerge kiht värsket taluvõid, kaks-kolm vürtsikilu luudeta fileed, fileedele noaga sälgud sisse, et hambad paremini „läbi käiksid“, peale paar sibularõngast või rohelist sibulat või pool keedetud kanamuna või neid kõiki — kujutage seda võileiba endile vaimus ette ning ärge imestage, kui suu hakkab vett jooksma. See võileib on väga maitsev ning samas ülimalt eestimaine, kuid pidulauale me kiluvõileibu naljalt ei pane. Liiga lihtne roog.

Muidugi, eks me taha austust oma külaliste vastu väljendada ikka sellega, et road pole igapäevased, et lähteained on tavapärasest kallimad ning me kulutame roogade valmistamiseks rohkelt aega ja vaeva. Ja selles kontekstis võib kiluvõileiba soovi korral tõesti võtta külalise solvamisena. Me elame kirjutamata kombestiku kütkeis ning see kombestik eeldab, et hinnatud külalisele liiga lihtsaid asju ei pakuta. See, et me ise pärast külalise lahkumist teeme endale söömapäeva lõpetuseks ühe taheda kiluleiva, külaline aga teeb koju jõudes endale täpselt samasuguse, ei tähenda midagi. See on kui muhe muie maailma ja iseenda üle.

Ma ei õhuta pidulauda kiluleibadega katma — oh ei!, kombestik pole tulnud tühjast ja selle muutmise soov oleks ühelt poolt teostamatu, teiselt poolt aga ülbe; ma tahan vaid viidata sellele, et me gastronoomilis-gurmaanitseva tulevärgitamise käigus ei kaotaks sidet tegelikkusega, lihtsate roogade ja lihtsate maitsetega. Mis pole tegelikult üldse lihtsad.

Kiluleivasse on kätketud üüratu hunnik ajalugu ja kultuuri. Nüüdisaegse leivaküpsetuseni jõudmiseks vajas inimkond miljoneid aastaid ja ka Rooma riik püsis veel pigem pudrul kui leival. See rukkileib, millega keskaegses Euroopas toideti vange ja sõdureid, on meie maal tõusnud aga haruldase maitsetäiuseni. Nuusutage, maitske! Leib on kõike muud kui lihtne, rukkileib on aga meie rõõm ja rikkus, millest muu maailm ei tea tuhkagi.

Täiuslik on ka meie vürtsikilu. Anchoovist on euroopalik köök kasutanud nii- ja naamoodi vürtsitatuna iidamast-aadamast, teda on pandud küll salatitesse (nt kuulus Alexandre Dumas salat), küll kastmetesse (nt roomlaste kaste liquamen). Meie kilurohi, millega kilud laagerduma pannakse, võib koosneda enam kui tosinast maitseainest ja vürtsist. Kui gastronoomilist kõrgtaset määraks pruugitavate vürtside arv, kuuluks vürtsikilu küll maailma tipproogade hulka.

Või on või. Oma õnneks me teame nüüd taas, et hea või head maitset ei suuda asendada ükski margariin. Juurde Peipsi-äärne sibul ja sügavkollase rebuga kanamunad. Pikemat juttu vääriks needki …

Kiluvõileib on maitseline tippteos. Nautigem seda ja ärgem laskem ennast heidutada roa odavusest ja lõppvalmistuse lihtsusest. Lõpetuseks ütlen üsna rängalt — kes „ei saa aru“ kiluvõileiva maitsest, ent väidab end gurmaaniks, peaks eneselt küsima, kas tema toidunautlus pole vaid tühipaljas poos.