Mis suust sisse läheb…

 

Ja ta kutsus rahva enese juurde ning ütles neile: „Kuulge ja mõistke! Mitte see, mis suust sisse läheb, ei rüveta inimest, vaid see, mis suust väljub, rüvetab inimest.“ (Mat 15, 10-11) 

See, mida ja kuidas me sööme, on meie kultuuri osa – meid ei toida sedavõrd rasvad ja valgud, kuivõrd hoopis kultuur. Kultuurita oleksime üksnes saaki õgivad loomad, ei raasugi Tolle moodi, kes olla meid oma näo järgi loonud. Kultuuri emapuuks, põhimiseks kandetalaks ongi usk Loojasse ja selle usu tunnistamine – usu raugedes kultuur hääbub ja inimestest saavad taas loomad, olgugi ülikondades ja targa jutuga.

Meie kultuuriruumis on inimeseksolemise viisiks kristlik ilmataju, sellest pakitsevad me sõnad ja teod ka siis, kui me ise seda ei märka või seda endis lausa salgame. Usk elab meie keeles ja meeles üsna omasoodu – uskumine ei ole niivõrd inimeste teadlik otsus, kuivõrd asi, mis lihtsalt kasvab meisse.

Kultuurist tuleneb ka see, mida me sööme meeleldi ja mida me peame roojaseks. Kahe aastatuhande eest andis Jeesus Kristus selle kirjaveeru motoks toodud ütlemisega tulevastele kristlastele piiranguteta, keeldudeta toidukaardi: tänu sellele võime nüüd mõnuga sealiha vuhtida, mille söömine Vanas Testamendiga oli/on keelatud. Lisaks vennaihule võime lasta ka jänestel-küülikutel head maitsta – ka jäneste söömine oli Moosese poolt keelatud, samuti aga kaamelite nahkapanemine, kellede järgi Maarjamaal me neelud küll eriti ei käigi. Lindudest nimetagem ära Eestis turismiroa ja põnevustoiduna  pakutav jaanalind – Vana Testament teda süüa ei luba. Kalade osas määratakse Vanas Testamendis rüvedus ära soomuste ja/või uimede puudumisega: „Kõigist veest elavaist võite süüa neid: kõiki, kelledel on uimed ja soomused, võite süüa. Aga ühtki, kellel ei ole uimi ja soomuseid, ei või te süüa – ta olgu teile roojane.“ (5 Mo 14, 9-10)

Vana Testamendi järgi ei tohiks me seega süüa vähke, homaare, austreid, kalmaare, silmusid, angerjaid ja mitmeid muidki veeloomi. Meile võib nüüd ju tunduda, et tühja sest Vanast Testamendist, mis see enam loeb, aga kummalisel kombel loeb see üsna palju, sest me oleme piiblirahvas. Tublide luterlastena veerisime usinalt pühakirja ning vedasime näpuga järge, et elamiseks juhatust saada, olulise ja ebaolulise eristamine ei tulnud aga hõlpsalt – miskitpidi ihkas hing ikka vanatestamentlikku karmi Jehoovat, kes oma käskude-keeldudega inimese õigeks või valeks olemise ära määrab, Kristuse tegelik omaksvõtmine on aga olnud ja on veel praegugi paljudele raske – neitsist sündimine, korraga jumalaks ja inimeseks olemine, surnust ülestõusmine … no mida veel… Meie meeltes ongi paras puder ja kapsad judaistlikest käskudest, kristlusest ja siinmail kunagi valitsenud paganlusest. Sealiha sööme, sest maitseb, aga kõiksuguseid roomajaid ja usse ei söö, sest need on meile ikkagi jälgid. Miks on miski jälk? Angerjad, silmud, lutsud ja tursadki olid vaid pooleteist sajandi eest eestlase jaoks roojased või poolroojased kalad – ja võta sa kinni, paljukest sellisel suhtumisel Vana Testament kaasa mängis. Kalade osas näib aga Moosese Jahve oma keeldude kehtestamisel olevat lähtunud lihtsast põhimõttest – parem karta kui kahetseda – vees elab igasuguseid imelikke elukaid ja kui inimesed neid sööma hakkavad, võib väga kehvasti minna, seepärast söödagu vaid selgekujulisi soomuste ja uimedega kalu. Tõesti-tõesti, eks tasub meilgi teada, et näiteks angerja veri on mõnevõrra mürgine – kuumutamisel mürk laguneb, kuid värskena inimese limaskestadele või haavadesse sattudes võib angerja veri põhjustada löövet ja põletikke. Tuleb välja, et pole need VT keelud-käsud nii tühjad-tähjad midagi…

Muidugi, see sealiha värk – selle söömise keeld tundub meile just niisama rumal nagu juudile ja muslimile mõistlik. Meie võime neile paista just sama rüvedatena nagu korea koerasööjad meile. Meil pole muud teed kui kasvada sallivuses ning mõista, et loo moto ei käi üksnes meie, vaid kogu maailma kohta. Meid ei rüveta see, mida me sööme, vaid viha, põlgus ja kõrkus nende suhtes, kes söövad teistsuguseid toite, kõnelevad teistsuguseid keeli ning mõtlevad natukene teistmoodi kui meie.

Jah, meie sööme verivorsti, kuigi vere kasutamine toiduks on nii juutidel kui ka muslimitel keelatud. Me võime oma veresöömisele leida usuvälise põhjenduse – külmas Põhjalas on toores liha ja värske veri olnud peamised vitamiiniallikad ning nende söömine hädavajalik; soojades maades seevastu roiskub veri väga kiiresti ja selle söömisega kaasneb suur mürgistumisrisk, mistõttu veresöömise keeld on seal igati põhjendatud – kuid veelgi olulisem on, et kristlastena ei peagi me oma veresöömist kellegi ees vabandama, sest meil puuduvad söögi-joogi keelud. Meil on voli ise otsustada, mida sööme-joome ning selles mõttes on Jumal meid endale lähemale tõstnud. Kirjas „Roomlastele“ toob Paulus välja kõiksuguste toitumistabude tähtsusetuse sõnadega: „Sest Jumala riik ei ole mitte söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus“ (Rm 14,17).

Tõsi, Vana Testamendi rohkete keeldude-käskude asemel on meil nüüd üksainus hiiglasliku ulatuse ja ammendamatu mahuga käsk: armastada Jumalat ja armastada ligimest nagu iseennast. Eks me vingerda ja vigurda, et selle tohutuma käsu täitmisest kõrvale hoida - ajame näiteks sihukest jurajuttu nagu poleks Jumalat olemaski – aga oma hingepõhjas me ju teame, et tegelikult tahamegi just seda, tahame tõesti armastada.

Miks ma neist asjust siin kirjutan. Eks ikka selle pärast, et kui usu- ja usundiõpetus ei mahu meie koolidesse, siis hakkab see sugenema kõige ootamatutesse kohtadesse, näiteks toiduajakirja. Ja on ju meil hingetoitu ka vaja, vaat et rohkemgi kui valke ja vesikuid.

Kirja pandud jõululaupäeval 2006

Vladislav Koržets