Vabadus loll olla

 

Paari aasta eest näidati telekas kui ilmaimet hindu askeeti, kes oli mitukümmend aastat söömata olnud — halli naha ja tuhmi pilguga kondibuketti. Tema sisemisest valgustumisest ei tea ma midagi, aga väliselt ta küll ei säranud. Oli ta õnnelik? Mulle aimdus, et ta on ennast oma mittesöömise maailma kinni müürinud ja väljaspool seda toimuv teda ei huvitagi. Vanasõna kuulutab, et igal lollil on oma lõbu — ju oli tolle hindu lõbuks rebida ennast lahti ja tõsta justkui kõrgemale mugivast, matsutavast ja kakavast maailmast, tegelikkusest. Näikse, et oma lolluses ajas ta ülimat tarkust taga.

Meie oleme targad niigi, eriti mina. Mul on ajukäärud ja –sopikesed paksult täis suurepäraseid arvamusi, üks õigem kui teine. Enamus neist on küll sulaselged eelarvamused, aga arvamus nagu oleks eelarvamus üks paha asi, pole muud kui üks vastik eelarvamus. Eks-ole ju? Eelarvamus on suisa suurepärane — see säästab meid aja- ja jõukulust maailma iga asja iga päev üha uuesti otsast peale endale selgeks teha. Vahel aga osutuvad meie (eel)arvamused ekslikeks ja me peame neid paremate vastu vahetama — nii toimub see, mida nimetatakse vaimseks arenguks.

Puhta mõistusega pole meil elus pistmist, mõistus on müüt. Me ainult arvame, et meid juhib meie mõistus — tegelikkuses lükkavad meie elu käima tungid ja himud, mõistust aga on tarvis vaid selleks, et neid õigustada, põhjendada, sobitada.

Et targutan tarbetult? Olgu, lähme roogade juurde. Kas ajusid olete söönud? Mina ei ole. Vasikaajud olla küll väärt roog, ent juba paljas kujutlus lõigutavast hallollusest tekitab minus ebamugavustunde — justkui tahaks keegi kahvliga sorkida mu enese kolbas. Täku munadega umbes sama lugu, lamba silmaga kah. Tõsi, neid roogasid pole mulle elus ka pakutud ja ma ei tea, kas mu sisemine hoiak võiks maitsmise järel muutuda. Mõistus ju ütleb, et kui lihas on valku, proteiini jms piisavalt, siis pole ju tähtis, mis organiga on just tegemist, aga mina saan sellest arutlusest vaid kinnitust sellele, et mu elu pole mõistuspärane. Et kogu oma tohutu tarkuse juures on mul vabadus ka loll olla. Ja ka vabadus oma lolluses edasi arendada.

Lapsepõlves ajas mind hautatud köögivili lausa öökima, nüüd vitsutan seda täie mõnuga. Seletatamatutel põhjustel olen lausa jaburalt ablas piima-klimbisuppi või pannkooke süües. Vahel lutsin kalapäid —lollimoodi maitsvad! Kasahstanis sõin kunagi paar korda hobuseliha, neelud käivad selle järgi veel nüüdki. Ogarad oliivid! Jälemaitsvad hallitusjuustud! Kuid rootslaste hapukala, mille karpi tuleb avada õues ning ise pealetuult seista, minus taasmaitsmise himu ei läitnud. Mulle maitses pööraselt hapendatud küüslauk, ent kord sõin seda liiast ning nüüd on mul selle maiuse vastu tõrge.

Angerjas on delikatess, ent veel üleeelmisel sajandil ei võtnud eestlased teda kui jälki ja rüvedat olendit suu sissegi. Lollid või? Emakala (teiste nimedega kiviluts, merekoer, junn jne), kes sünnitab elusaid kalamaime, ei kuulu eestlaste menüüsse, kuid lätlased peavad temast kõvasti lugu. Teadagi, lätlased… Lõpuks, pärast pikka kõhklust püüdsin, praadisin ja proovisin emakala — suurepärane!

Muidugi ei pea me nagu hiinlased suhu toppima kõike, mis vähegi varju heidab. Meie hoiakud ja eelarvamused — meie lollus, kui soovite — on osa meie kultuurist, meie identiteet. Peaasi, kui me ennast oma identiteedi sisse kinni müüri. Loo lausung oleks säärane:  vahetagem vanu eelarvamusi vahel uute ja maitsvamate vastu.

Kes aga ikkagi seda kõige ülemat tarkust himustab, mingu Indiasse askeediks

Vladislav Koržets