Toidu hingepõhi

 

Et kas ja mis on leivalõikamisel või munapraadimisel asja meie hingenatukesega? Ega nüüdisaegses ja asises maailmas sageli olegi: söömist ja ka toidutegemist võtame me pahatihti vaid kui möödapääsmatut kohustust, millega tuleb tegeleda, et ihu saaks oma valgud ja süsivesikud kähku kätte ning „hing sees püsiks“. Oma argielus järgime valdavana paraku põhimõtet „süüa selleks, et elada“; söömine ja söögi valmistamine on vaid möödapääsmatuteks „töödeks“, millega tuleb vahel vastumeelseltki tegeleda, et seejärel taas mingeid olulisemaid asju ajada. Sellisel „hingetul“ söömisel ei taju me õieti toidu maitset ja ega hingeta tehtud toidul enamasti teab mis maitset olegi.

Ent ka risti vastupidine lähenemine „elada selleks, et süüa“ ei kätke eneses teab mis hingetarkust, vaid pigem sisemist rahuldamatust ja aplust, tühjustunnet, mida üritatakse täita kas röögatute toidukoguste või siis valitud hõrgutiste ja erakordsete roogadega.

Kesktee on kuldne ja samas sõnastamatu. Sellest saame aimu, kui suudame süveneda sõnadesse „… ja meie igapäevast leiba anna meile tänapäev…“; kui tajume mööduva ajaviivu valusmagusat puudutust ning kogeme ka lihtsaimat rooga kui midagi enamat rasvade ja valkude füüsilisest kogumist. Et niimoodi tunda, peame endi sees suhtuma maailma kui müsteeriumisse, meist endist palju suuremasse saladusse. Selline suhtumine ei ripu varnas ja seda ei saa sealt lihtsalt võtta, selleni kasvatakse ajapikku. Kui on õnne. Niisuguse suhtumise väliseks vormiks võib olla toidupalve, mida tunnevad pea kõik maailma religioonid. Võib olla, aga ei pruugi, kui palve vuristatakse maha vaid suusoojaks, kombe pärast. Sõnadest tähtsam on meie sisetunne, hingesuhe toidusse.

Sööjast rääkisime; nüüd küsigem, milline on koka hingepõhi. Muidugi on meie elus palju ka hingeta toidutegemist, sest on lihtsalt vaja… Seda tuleb ette nii perenaisel, kel mees ja lapsed toita kui ka restoranikokal, kellel vaja palka teenida. Kui me ei naudi toidutegemist, pole töös ei hinge ega loomingut ja toit, mis parata, on samuti hingetuvõitu maitsega. Tõesti-tõesti — söögipaiga toidusaalis kotletti hammustades võib saada aimu koka hingeseisundist. Ja sellestki, mis just kokka tiivustab, teda kannab.
On kokki, kellele toidutegemine on kas eneseimetlus või vahend selleni jõudmiseks: nad püüavad ja pingutavad, et pälvida sööjate austust ja armastust —  sööja, kes ei mõista nende loomingust lugu pidada, väärib nende poolt hukkamõistu ja põlgust. Need kokad suudavad välja mõtelda kõige eriskummalisemaid roogi, kasutavad kõige eksootilisemaid vürtse ning jõuavad sageli ka laialdase kokakuulsuseni.

On ka kokkasid, keda kannab lihtsalt soov sööjaid rõõmustada, armastus inimeste vastu. Nad ei oota tänusõnu, ent neid rõõmustab siiralt kui taldrik puhtaks lakutakse.

Tavaliselt on meis korraga mõlemat kokka ja polegi selge, kumba on enam, usun aga, et eneseimetlusele tuginev kokkamine viib koka lõpuks ummikusse ja armastav kokkamine suudab ta sealt päästa.

Koduseks ülesandeks küsimus: kui pereisa küpsetab pühapäeva hommikul pannkooke, kas ta teeb seda siis selleks, et teda kiidetaks, või selleks, et lapsed kooke saaksid? Ega ma küll ootagi, et keegi vastaks.

Vladislav Koržets