Tiigipõrsas pidulaual

 

Novembris jooksis meediakanalitest läbi uudis, et teadlased on avaldanud ajakirjas Science oma uurimistöö tulemused, mille põhjal praeguste arengute jätkudes on maailma kalavarud otsas aastaks 2048. On tähelepanuväärne, et sedasorti sõnumeid ei pane me enam ammu tähele — kah mõni uudis osooniaukude ja maailmalõpu kõrval — küll miskit välja mõteldakse ja ega sõit seisma jää. Ega ei jäägi, sest inimene hakkab kasvatama kalu just niisamuti nagu lambaid või põrsaid. Tegelikult ta teebki juba seda ja karpkala on esimene inimese poolt ümbertehtud kala. Looduses elab ka uluk-karpkala ehk sasaani, kuid vähemalt Euroopa vetes domineerib tema ees inimese poolt aretatud karpkala, kes on sinna pääsenud kalafarmidest.

Nagu ikka algas asi Hiinas, kus karpkalasid hakati nii söögiks kui ka silmailuks aretama-kasvatama iidamast-aadamast.  Sealt levisid need ka Jaapanisse, vanim Kaug-Idast päriv teade karpkala kasvatamisest pärineb aastast 470 eKr. Kusagilt tuli karpkala antiik-maailma ja Vanast-Roomast levis ta üle kogu Euroopa, kuni aastal 1893 jõudis lõpuks ka Eestisse. Aega võttis, aga asja sai — 1986 tootsime üle 700 tonni karpkala. Olgu öeldud, et 1990.a kasvatati maailmas umbes 5 miljonit tonni karpkala.

Muidugi valis inimene enesele kasvatamiseks kalaliigi, kes on hästi viljakas ja kasvab kähku — carpos on kreeka keeles vili. Itaallased peavadki karpi armunute roaks, prantslased omistavad talle aga sugulise võimekuse tõstmist. Sakslastele on saanud karpkala lausa rahvustoiduks ning panevad teda tihti ka oma jõululauale.

Eestis müüdavad karpkalad kaaluvad enamasti 0,9-1,8 kg — kalakasvatajale on rentaabel müüa just nii suurt kala. Suurem karp on aga maitsvam ja suuremas kalas segavad ka luud söömist märksa vähem. Nii 5-9 kilone karpkala on kõige etem, kui vaid leiab küllalt suure praeahju, kuhu „kalake“ mahuks. Suuri karpkalu on Eestis võimalik püüda mitmetest järvedest, kuhu neid on kunagi asustatud, ent ka näiteks Kasari jõest ja Pärnu jõest. Kalurite andmetel on ka Pärnu lahest võrkudega rohkelt karpkalu saadud.

Eesti asub karbi leviala põhjapiiril ning enamasti ei piisa siin neile kudemiseks veesoojust. Vahel näikse siiski kudemine ka looduslikult korda minevat, esmajoones Lõuna-Eesti soojades järvedes.
Oma mugavuse nimel, et kalarookimisega vähem tööd oleks, on inimene aretanud suurte ja väheste soomustega või hoopis ilma soomusteta karpkalad: peegelkarbid ja nahkkarbid. Muide, karpkala soomused tuleb aastavahetusel panna rahakotti — siis on seal ka tervel järgmisel aastal piisavalt raha.

Asi, mis võib karbisöömise tuksi keerata, on mudalõhn ja -maitse, mis sellel kalal vahel küljes on. Mudalõhna pole aga alati ega kõikidel karpkaladel, see oleneb kasvatustiigi iseloomust: kui põhi on mudane ja läbivool aeglane, siis on enamasti ka kala „mudane“. Mudamaitset ja –lõhna on märksa vähem siis, kui veed muutuvad jahedaks. Jahedas vees karpkala enam suuremat ei toitu ja külm vesi on ka ise puhtam.
Raamatutes soovitatakse erinevaid kalu mudamaitse ärapesemiseks hoida puhtas allikavees 1-2 päeva. See aitab küll, aga üsna natuke. Mudamaitse kaob liha seest alles siis, kui hoiame kala voolavas allikavees 2-3 nädalat. Nii kaua oodata me tavaliselt ei soovi ja enamasti pole ka allikat käepärast. Eks mudamaitset aitavad peita ka sidrunimahl, äädikalahus või piima sees leotamine, kuid kõige etemini teeme siis, kui kala juba turul nuusutame — kui on ikka tugev mudalõhn juures, siis lihtsalt ei osta. Praegu, talvel, on aga karpkalad kõige puhtama lõhna ja maitsega — mina söandan neid praegu osta ka ülenuuskimiseta.
Karpkala püüdmine on täiesti omaette teema: erivarustus, eriteave, vastavad ajakirjad, klubid, võistlussarjad jne.
Mis 2048-ndat aastat puudutab, siis olgu teiste kaladega kuis on, aga karpkala leidub ka siis kindlasti, sest ta on nii maitsev ja nii hästi kasvatatav. Vast on elus ka see karp, kes mu õngeridva katki murdis, sest karpkalad võivat elada lausa 150 aastaseks. 

Vladislav Koržets