Vimb

 

Vimb on väga maitsev kala, kes elab meres, jõgedes ja järvedes (Peipsis). Ta on poolsiirdelise eluviisiga, mis tähendab seda, et vimb võib „saalida“ mere ning kudejõe vahet justkui lõhe või meriforell, kuid võib ka peaaegu kogu oma aja jões konutada. Nii ei lähe nt Peipsis elavad vimmad üldse riimvette (st merre).

Vimba saab huvikalastaja püüda nii talvel jää alt kui ka kevadel käsiõnge või tonkaga, ent oskajad mehed saavad mõnedel jõgedel vimbu kätte ka südasuvel. Vimmapüügil on mitmeid peensusi — teda tuleb meelitada päris põhja kohal ning üsna peenetundeliselt. Parimaks söödaks peetakse maipõrnika vastset, valget rasvast tõugukest, keda otsides võivad kalamehed kevadeti läbi kaevata laialdasi haljasalasid.

Kutselised kalurid püüavad vimba peamiselt Pärnu lahest ja aastas püütakse välja nii 100 tonni ringis. Ometigi on vimmavarudega lood üsna kehvad. Asi on selles, et hulk ajaloolisi koelmuid on kas hävinud või vimbadele ligipääsmatud. Pärnu jõe peal asuv Sindi pais ei lase vimbasid kõrgemale, kalatreppi pidi kõndimist pole aga vimb kahjuks selgeks saanud. Tegelikult ongi enamus meil püütavatest vimbadest sündinud Läti jõgedes, ent ka lätlased on oma parima vimmajõe Daugava HEJ-de tammisid täis ehitanud. On tõenäoline, et vimba jääb üha vähemaks ning mingi aja pärast (30, 50 või 100 aastat) peame oma suu temast puhtaks pühkima.

Vimb on üks väga eripärane kala ning vahel on ka vilunud kalamehed vastanud valesti viktoriiniküsimusele selle kohta, kas vimb kuulub karpkalalaste või lõheliste seltsi.

Vimb on üsna rasvane (4-9%) kala, justnagu siig, ta valib kudemiseks puhta veega kärestikulisi jõgesid nagu lõhe või meriforell, kuid samas on tal peeni pindluid palju nagu latikal või nurul. Tegelikult on sugulane ikkagi viimastega, st kuulub karpkalalaste seltsi. Vimma puhul on natukene kehvasti see, et ta ei kasva nii suureks nagu latikas — kiloseid vimbu saab kalamees kätte ikka väga harva ja ta on rõõmus ka 500-600 grammiste isendite üle  — seepärast ei anna teda ka ahjus küpsetada nagu latikat. Liha on vimmal aga väga õrn ja suurepärase maitsega.

Vimba süüakse kõige sagedamini kas soolatuna või suitsutatuna, harvemini vinnutatuna.

Soolavimb

Võta vimbadelt maha soomused; võta välja lõpused ja sisikonnad. Suuremad kalad lõika lõhki selja poolt ning eemalda sisikond sealtkaudu.

Puhasta kalad pehme paberiga (lapiga) verest ja limast, hõõru kalad seest ja väljast kokku jämeda soolaga, paki nad 1-2-kaupa pärgamenti ning pane 12 tunniks külma.

Erinevalt lõhelistest tuleb vimbasid hoida kõigepealt verisoolas.

Võta kalad pärgamendi seest välja, pühi taas pehme paberiga puhtaks ning hõõru nüüd sisse soola, suhkru ja pipra seguga. (5-6 sl jämedat soola, 1-2 sl suhkrut, ½ tl peent pipart). Mässi kalad uuesti pärgamenti ning lase neil 1-2 ööpäeva jahedas soolduda.

Kui kalu on rohkem kui korraga nahka suudetakse panna, siis lõika vimbadest fileed, fileedest omakorda õhukesed viilud, pane viilud klaaspurki ja vala peale natuke oliiviõli. Niimoodi valmis tehtud soolavimb sobib suurepäraselt saia või leiva peale, ent on ka kuuma kartuliga hea. Ei jää alla soolasiiale.

 

Vladislav Koržets