Viidikas

 

Viidikas on väike kalake, kes elab parvedena meie jõgedes-järvedes. Turult ega kalapoest me teda aga ei leia. Ometigi on viidikas oma rasvasuselt (2-7%) ja kalorsuselt (110-140) märksa kõrgem haugi, ahvena, koha, särje, kogre või linaski lihast, ta on toiteväärtuselt enam-vähem võrdne karpkalaga ning jääb natuke alla latikale. Liha on õrn ja hea maitsega. Võimalik, et just õrnus ei lase viidikal kujuneda kaubakalaks — soomused tulevad väga kergelt maha ning kala kaotab kiiresti ahvatleva välimuse.


Meie lähinaabruses, Pihkva kandis soolati viidikaid söögiks, sisemustest sulatati aga valget läbipaistvat rasva, mis põleb hästi. Viidikaid on hinnanud ka prantsuse köök: Pariisis Seine´i kaldal istuvad elukutselised viidikapüüdjad kinnitasid varruka külge tüki roiskuvat kamarat või verega immutatud nahka, mis meelitas kohale lihakärbseid, kes osavalt kinni püüti ja pandi konksule viidikasöödaks. Teise õngesöödana olid juba enam kui saja aasta eest Pariisis kasutusel kärbsevastsed. Ent tähtsam kui kalakulinaaria oli viidikate puhul nende kasutamine kunstpärlite valmistamiseks: soomuse saamiseks püüti neid nii võrkude kui ka õngedega nii Seine´st kui ka Reinist.


Eestis on viidikaid nii- ja naamoodi valmistanud toiduks esmajoones kalamehed ning laitnud nad seda kala ei ole. Pidagem aga silmas, et viidikat puhastades peame me tema sisikonna alati välja võtma, kuna tal on olemas sapipõis (erinevalt heeringaliste hulka kuuluvast räimest ja kilust), sapp annab aga lihale kibeda, halva maitse. Soomus tuleb maha väga kergelt, ent seda tasub ära võtta vaid siis, kui suppi keedame, et leem ei läheks soomusepuruliseks.


Latikat või suurt särge jahtivale kalamehele võib viidikas olla kalapüügil segajaks, kuna käib kogu aeg õngekonksult sööta sikutamas. Et viidikas kalameest ei tüütaks, pannakse konksule suur (ja kareda pinnaga) ööuss või 2-3 maisitera — need käivad viidikatele üle jõu. Ent viidikat on lõbus ka sihipäraselt püüda, eriti nendel, kes õngitsemises veel algajad. Selleks valige kerge ujuk (0,5-1,0 g), peenike tamiil (0,08-0,12 mm), väike konks (nr 12-16), söödaks mistahes tilluke ussijupp, putukas või leivakuulike, peibutuseks võib heita veepinnale leivapuru või ka lihtsalt liiva, õngitsemine ise käib aga üsna pinna lähedalt, vee ülemistest kihtidest. Orientiiriks olgu öeldud, et soomlaste andmeil on mitteametlikuks maailmarekordiks 538 viidikat ühe tunniga, so kala iga 6,7 sekundi tagant.


Lisaks tavalisele viidikale elab eesti vetes ka tippviidikas (Alburnus bipunctatus), kes otsib toitu keskveest ja põhja kohalt. Tema küljejoon koosneb kahest punktireast ja kehakuju on natuke laiem kui viidikal.


Viidikast saab väga head suppi; maitsev on ta ka praetuna, röstituna, suitsutatuna jne.

*Nn pärliessentsi ehk idamaist essentsi (Essence d´Orient) toodeti ka teiste kalade soomustest ja menetlust tunti juba vanas Hiinas, kuid Euroopa jaoks avastas selle 18-ndal sajandil prantsuse munk Jacquin. Kristalne guaniin, mis pärlmutrina sillerdab, on kalade elutegevuse jääkprodukt, mida kala läbi naha eraldab. See ei paiknegi tegelikult soomustes, vaid nende all, sidekoes ja välisnahal. Essentsi saamiseks hõõruti kaladelt maha soomused ja guaniinikristallid, neid keedeti ammooniumilahuses, see kurnati ja saadi hõljuvana kätte guaniin, pärliessentsi peamine osa. Kui alabasterkuulikesed kaeti pärliessentsiga, saadi nn Rooma pärlid, kui aga õõnsad klaaskuulikesed kaeti seest guaniinikihiga ja täideti seejärel vahaga, saadi nn Pariisi pärlid. Ühe naela soomuste saamiseks oli vaja umbes 4000 viidikat ja naelast soomustest saadi ligikaudu ¼ naela pärliessentsi. Pariisis tootsid kunstpärlivabrikud ülemöödunud sajandil kunstpärle aastas ca miljoni frangi eest. 1933.aastal soovitatakse ajakirjas Kalandus (nr 3) ka eesti kaluritel hakata lisateenistuse saamiseks hakata koguma kalasoomuseid ja korjama guaniini, kuid on teadmata, kas seda keegi ka tegema hakkas.


Nüüdisajal kasutatakse kunstpärlite tegemisel guaniini asemel alumiiniumipulbrit.

 

Vladislav Koržets