Tuulehaug

 

Haugiga pole tuulehaugil midagi ühist ei väljanägemiselt, eluviisilt ega maitselt.


Välja näeb see kala väga võõrapäraselt — pikkade ja peente lõugadega olendeid nagu mõõkkalad või ogalised raid kujutleme ikka ujuma ilmamerre. Ja tõesti, tuulehaug polegi päris meie kala, kuna ta veedab enamuse oma elust Atlandi ookeani soolastes vetes. Meie vetesse tuleb tuulehaug juuni lõpus või mai alguses kudema — Läänemeri on ookeanikala jaoks „mage“ pesapaigake, kus on ka piisavalt taimi, milledele mari heita. Pärast kudemist hakkavad tuulehaugid suure isuga sööma kõiki pisemaid kalakesi ning see on ka aeg, millel neid saab edukalt spinninguga püüda. Meie rannikuvetes viibivad  tuulehaugid vaid 10-20 päeva, (kõige rohkem kuu) — kudemisega maha saanud, ujuvad nad tagasi ookeaniavarustele. Marjast kasvavad sügiseks nii 15 cm kalakesed, kes augusti lõpul või septembri alguses meie vetest lahkuvad.


Huvikalastajale, kel läheb õnneks sattuda õigel ajal õigesse kohta (nt Saaremaa põhjarannikule) koelmute läheduses, pakuvad tuulehaugid rohkelt lõbu ja lusti, sest nad on landi otsa jäänutena ootamatult jõulised võitlejad, kes hüppavad veest välja, teevad „küünlaid“ ning mässivad vahel õngenööri mitmes keerus ümber oma keha. (Näiteks Norra vetes saab tuulehaugi püüda aastaringselt, sealseks rekordkalaks on 1,6 kilone isend.)


Tuulehaugi püüavad ka meie kutselised kalurid ning saagiks on kunagi (1980. a) olnud ka enam kui 1000 tonni, kuid tuulehaug on kala, kelle püüki ei saa planeerida — mõnel aastal teda peaaegu polegi.
  
Kulinaarselt pean ma tuulehaugi üsna tagasihoidlikuks. Ja ma ei ole ainus. Asjast annab tunnistust seegi, et retsepti mõne eripärase, just tuulehaugist tehtud roa jaoks naljalt ei leia. Saksa köögist mõne tuulehaugile kirjutatud retsepti küll tuvastasin, kuid sisuliselt taandub nendeski kõik tavapärastele valmistusviisidele:


!) maitsesta soola ja pipraga, piserda sidrunimahlaga, paneeri ja prae võiga.
2) tee kõik nii nagu eespool, aga hauta veel praekala tükke valges veinis.
3) pane maitsestatud ja paneeritud kalatükid fritüüri.

Tuulehaugil on eripärane, natuke kibedavõitu lõhn. Seepärast on kõigi praadimiste-küpsetamiste puhul igati õigustatud sidruni kasutamine, see tasandab „ookeanihõngu“. Eestis on levinumaid valmistusviise praadimine ja marineerimine — seda võib teha nagu haugi puhul (lk    ). Veelgi „popim“ on tuulehaug suitsutatuna.

On aga kalasööjaid, kes tuulehaugi lausa kiidavad.

„Mina armastan seda kala kulinaarses mõttes kohe väga ja soovitan teda igal võimalikul juhul ka kõigile oma tuttavatele. Tegemist on madala rasvasisaldusega dieetkalaga, millel nii maitseomadused kui ka toiteväärtus on täiesti võrreldavad haugiga. Köögis toimingi ma temaga täpselt samamoodi.“ (Kalandusbioloog Leili Järv, Tuulehaug. Kalastaja nr 28.)

Eks haugiga võib ju tuulehaugi võrrelda küll, ehkki minu meelest on haug selgelt teistsuguse lõhna ja maitsega. Ja haugist kirjutades tuli ehk välja ka see, et ega ma haugi ka just kõrgelt hinda.

Aga maitse üle, teadagi, ei vaielda — maitse pärast kakeldakse. Oodake, proua Järv — või teie tulete meile tuulehaugi kiitma….?!

Silmatorkavaimaks eripäraks tuulehaugi söömisel pole õnneks luud ise (valus oleks ju), vaid luude roheline värvus. Tuttav kalamees Tiit rääkis mulle, et tema tütar nimetab tuulehaugi joodiku kalaks —  luid näeb liha seest hästi välja noppida ka udusema silmavaate korral.
Nüüdisfolkloori hulka kuulub alljärgnev looke:

Uuel heal eesti ajal käinud läti turistid Saaremaal ja küsinud Orissaares kohalikelt meestelt, kas saaks kusagilt suitsuangerjat osta. Nad olla kuulnud, et on selline pikk ja peenike ja maitsev kala. Orissaare meestel parasjagu angerjat polnud, küll aga tuulehaugi. Andsidki siis lätlastele angerja pähe seda. Eks lätlased hakkasid kohe maitsma. Mekk ja muu neis kahtlust ei sünnitanud, aga see luude imelik värv…
„Miks on angerjatel luud sellised rohelised?“ tahtsid nad teada.
„Eks ikka sellepärast, et elektriga püütud,“ selgitasid saarlased.

 

Vladislav Koržets