Tursk Hiiemäel

 

Gadus morhua callarias. Tursk (ka: turss) on Eesti rannikuvete kalastiku kogukas esindaja. Sellel lutsuga samasse sugukonda kuuluval röövkalal on iseloomulik välimus: «Pea üsna suur, eest kitsas, suure suuga. Ülalõug ulatub alumisest ettepoole. Hambad lõugadel peened, arvukad. Alalõua all on väike, kuid hästi märgatav paaritu poise.» (Mikelsaar 1984: 270). Tursk on võimeline oma suuri lõpuseid ja kurgualuseid kidekilesid hästi laiali ajama (liigikaaslaste ähvarduspoos): Tursal trumm kurkus (Reigi). Suhteliselt pungis silmad asetsevad otsaees lähestikku (tegemist on sügava vee asukaga), alalõualt tolknev jätke meenutab habemetutti. Kõik see annab kalale omapärase koletu ilme. A. Lutsu (1998: 121) hinnangul oli tursa- ja angerjapüük Eestis 19. sajandil juhuslik, kuna rannarahvas neid kalu nende välimuse tõttu põlgas. Rahvasuust pärit kirjelduste järgne koondportree on selline: suur (paistetanud) pea, kõhn keha; tursunud kurgualune, pungis silmad, sarved peas, habe lõua all, alati (või: peale surma) suu lahti. Kõige enam on tursa välimust seosesse viidud vanakuradiga: Tursa pää on sellepärast suur, et ta söönd vanakuradi, mille suur Tõll uputand merre. E 62172 (2) < Tartu - P. Ariste (1928). Sama jututüüp on tuntud liivlastel (Loorits 1926: US 95). Tursakalad on söönd vanapagana rasva ja sellepärast neil silmad pungis ja jalad paistes. RKM II 76, 310 < Kihelkonna khk, Neeme k - J. Laul (1938).


Paistes jalgu meenutavad tursal eenduva lihasega rinnauimed. Sarvi sellel kalaliigil tegelikult pole.


Süvavee merekalana vajab tursk soolast vett, ent on siiski kohastunud Läänemere soolsuse ja hapnikutingimustega. Kui noorkalade arenguvõimalused on kehvad, võib esineda massiliselt anomaalseid, nagu kokkusurutud selgrooga «juppturski» (Mikelsaar 1984: 274-275). Kurtunud väljanägemise ja lahja (väherasvase) liha tõttu on Saaremaal turska nimetatud kerenskiks (vihje väikese maksujõuga tsaariaegsele rahaühikule) ja maunuseks.


Saaremaal nimetati turska maunuseks. See nimi on tulnud ühest kalurist, kes olnud tiisikushaige. Selle mehe nimi olnud Maunus ja ta olnud kehast õige kõhn, ainult pea olnud suur nagu tursal. E 84478 (6) < Saaremaa - J. Rebane (1933).


Nimetus villamaa mees (Reigi) tulenevat sellest, et Villamaa külas olnud mitmel elanikul perekonnanimeks Tursk. Fenoloogiliste nähtuste samaaegsusele osutavaid nimetusi tursa kohta ei ole teada. Tundub, et siin on nimeandmisel lähtutud ennekõike vajadusest olulise püügikala kohta kasutada peitenime. Märkimist on leidnud seos merega. Tursk on mere ulgus, suure mere põrsas (Saaremaa nimetused), seda ka regivärsilises kalastajaloitsus (läänesaartelt on neid üsna mitmeid variante):


Kui turski püüdma haketakse, siis saab kolm korda tursaõnge peale sülitud, mütsiga ühest kohast teise uhjutud, kolm korda nuusutud ja siis lausutud:


Tule, tule tursuke,
merepöhja pörsuke,
hakka otsa, halli poissi,
liiguta mu linast paela,
katsu mu koogu kõverat rauda.


Siis saab esimise tursa suhe kolm kord sülitud, siis tulla tursad igalt poolt kokku. E 30061/2 (42) < Jämaja - A. Kuldsaar (1897).


Mainitud pael, kook ja kõver raud on õnge osad - vanasti püüti turska põhjaõngedega. Õngegi ei tohtinud õige nimega nimetada, seda öeldi nt türsiks (Emmaste), õngitsemist aga juksamiseks (Kuusalu). Selle kohta, millal, millest ja kuidas tursaõnge valmistada, on mitmeid õpetusi. Õnge ei soovitatud teha lihtsalt metallist, vaid see tuli valmistada nt vanast väravahaagist, et siis hakkab paremini külge, või hõbehelmest, surnuristi naelast või koguni surnuluust (kõik teated on Saaremaalt).


Kui tahetud head tursaõnne saada, siis pandud tursakolgid ikka surnuluudest. Toodud päris Kihelkonna surnuaialt tursakolkide jaoks surnuluid. Muidu on need kolgid ikka tinast. ERA II 255, 454/5 (15a) < Kihelkonna khk ja v, Undva k - J. Laul (1939).


Tursaõngi on soovitatud ka surnuaialt toodud mullaga suitsutada, kusjuures see pidi olema võetud värskelt haualt (Mustjala). Valjalast on pärit kirjapanek: Kui kõva tursasaak oli, [öeldi] et jälle tuleb mailmasõda, nagu oleksid siin tursad seosesse viidavad hävinguga inimeste seas.


Seos surnu või surmaga ei tundu tursa puhul olevat lausa juhuslik. Hiiu- ja Pärnumaalt on teateid, et võrgust leitud tursakala visati tagasi vette. Arvati, et selle söömine toob haigust või isegi surma. Võib-olla polnud soovitav «merepõhja põrsukese» sattumine just võrkudesse? Usundiliste muistendite lähemal vaatlusel selgub, et tursal on, nagu haugilgi, oma koht mütoloogilise allvee-ilma olendite seas. Vetevalla ühesilmaga orika püüdmine võis kätkeda endas ohtu. Tegemist on rahvusvaheliselt tuntud muistendiga, milles veealused vaimud oma sigade (täpsemalt: emise, orika, põrsa) eest hoolt kannavad (vrd HDA VI: 1406, 1411).


Hiidlased olid Tahkurannas kalapüügil. Ühel päeval kukkus üks kalameestest merde. Küll otsiti ja otsiti, kuid leida polnud teda kuskilt. Viimaks tuli mees ise vee seest välja ja ronis laeva. Vahepääl oli teine kalamees veest välja tõmbanud ühe ühesilmaga tursa. Niipea kui veest välja roninud kalamees ühesilmaga tursa laevas nägi, haaras selle kätte ja viskas merde tagasi, üteldes: «Säh oma ühesilmaga orikas!» Teised kalamehed hakkasid imestades küsima, miks ta kala merde tagasi viskab. Nüüd jutustas mees, mis ta meres näinud. Ta kukkunud mere põhja ilusa õue pääle. Õues olnud üks vanamees, see tulnud ja hakanud temaga riidlema seepärast, et kalamehed iga päev omad võrgud ta karjamaa väravasse laskvat, veel täna olevat nad viinud talt ühesilmaga orika, ja lubanud kalamehi karistama hakata, kui need teda ükskord rahule ei jäta. ERA II 9, 233/4 (14) < Ridala khk, Sinalepa v, Tuuru k - M. Meiusi (1928).


Tursa kui mütoloogilise olendi tunnuseks võib olla ka see, et kalal on üksainus (veri)punane silm (Kihelkonna). Ühes Hiiumaa muistendis satub kalamees kalavaimuga konflikti seetõttu, et on püüdnud koguni hulga ühesilmalisi kalu (Russwurm 1861: 94). Ühe või kolme silmaga vm eritunnustega kala on Ivar Paulson pidanud nii eesti kui naabermaade usundis kalastajakultuurile tunnusliku kaitsevaimu-haldja kehastuseks (Paulson 1997: 71 jj). Tursa välimuse seosesseviimine kuradiga (vanakuradi liha söömine, kuradi atribuut - sarved) kuulub juba hilisemasse, maaviljeluskultuuri aegadesse. Mis puutub ühe silmaga tursakaladesse, siis kohatud on isegi pimedaid kalu. «Kui kala mingil põhjusel kaotab nägemise, muutub ta harilikult süsimustaks, sest «näeb» ainult pimedust. Niisugust nähtust täheldatakse aeg-ajalt turskade hulgas,» väidab E. Pihu (1987: 314).
Hiljaaegu (1995. a) laekus folklooriarhiivi ebatavaline uskumusteade linnupette kohta: Vahest, et kala, et kui ommiku leiba pole söönd, et tühja kerega lähed - kala pettis äe. Turss pettis (Valjala). Kala pole ju lind, kelle hääle kuulmine võib söömata välja läinud inimese «ära petta». Näib, et tegemist on juhusliku ülekandega, pelgalt kujundiga. Tahaks siiski uskuda, et mitte. Põhimõtteliselt on tursk eesti rahvausundis niisamasugune teispoolse ilma esindaja nagu kevadised linnudki (vrd Hiiemäe 1996: I, 10-13).

 

Vladislav Koržets