Siig: Merisiig ja Peipsi siig

 

Eristada tuleb kaht kalaliiki: merisiiga ja peipsi siiga. Mõlemad on hõbedased, saledad ja väga maitsvad kalad, peipsi siig neist natuke jässakam. Tegemist on lõheliste seltsi kuuluvate kaladega, milledest annab tunnistust väike rasvauim seljal. Siiad armastavad külma vett, seepärast suviti neid püüda eriti ei õnnestu — kalad hoiavad rannast kaugele ja sügavale.


Merisiiga püütakse võrkudega sügisel enne jää moodustumist. Aga siig ei maitse ainult kalameestele, vaid tema peale on maiad ka hülged. Oleme kunagi koos sõber Lauriga võtnud merest välja oma võrgud, milledest hülged kui allveelaevad oli siigasid ampsates kiira-käära läbi loovinud — ainult suured augud, alumine selis rippus ülemise selise küljes rohkem ausõna kui võrgulinaga. Hiljem kuulsime, et päriskalamehed ei jätnud võrke ka kottpimedatel sügisöödel valveta: võrgujada algusesse pandi tulepoi, et võrkude otsa pimedas üles leida ning öö läbi käis töö võrke nõutades — nii saadi võrkusattunud siiad kohe kätte, enne kui hüljes jaole jõudis. Raske, aga omamoodi romantiline püügiviis kottpimedatel öödel jäätuval merel. Selle püügi juurde kuulus see, et siiakalast tehti paadis äkine — siiaroog, mida peaaegu kohe sööma hakati. Muidugi sobiks sellistesse oludesse ja sellise roa juurde justkui suurepäraselt suutäis viina, ent samas ei sobi — merd tuleb austada, mitte joobnult jõllitada.


Peipsi siiga on meil aastasadu püütud talvel jää alt. Sõnast sik, mis peipsi ääres siiga tähendas, on tulnud ka vastava püügivahendi, sikuti nimi. Ei ole ka võimatu, et just siia püügist, siia kiskumisest, on eesti keelde tulnud ka tegusõna sikutama. Ma pole miski keeleteadlane, aga mulle see just niimoodi meeldiks.


Paraku on praegu Peipsil siiaga lugu enam-vähem samamoodi nagu rääbisega — osalt kehvade kudemisolude ja osalt ülepüügi tõttu on siia ning rääbise asemel järves võimust võtnud koha. Ega koha ehk sudak, nagu teda sealkandis kutsutakse, pole paha kala, aga siig on veel parem, ikkagi va lõheline.


Meres siiga siiski veel on. Kevadel ja sügisel, kui veed on ka ranna lähedal jahedad, püütavad huvikalastajad siiga paatidest, muulidelt ja kaidelt tonkadega. Söödaks sobivad vihmaussid, kilu- ja räimetükid. Mõnel viimasel talvel, kui mere peal on korralikumalt jääd olnud, on Tallinna ümbruses hakanud kalamehed pihta saama jääalusele siiapüügile. See on hoopis teistsugune kui kunagine siiapüük Peipsil. Peipsil ujus siig talvel keskvees, meres aga liigub põhja peal.


Kulinaarse poole pealt on siiaga lugu umbes samasugune nagu lõhega — teda ei raatsita süüa teistmoodi kui soolatuna, äärmisel juhul ka suitsutatuna. Siiasupi või siiaprae söömine tundub justnagu laristamisena. Ent uskuge, just siiast keedetud uhhaa või kuuma võiga praetud siig on road, mis suudavad välja tuua selle parima, mis siias peidul. Tema liha on õrn, hõrk, suurepärane!


Retseptiosa lõpul on juttu ka kuma- ehk lõõmakalast — selle, mis soome keeles on loimukala. Väga kuulus roog on loimulohta, kuid ma paigutasin kumakalast kõnelemise nimme siiaroogade juurde. Kuma- e lõõmasiig on väga-väga-väga maitsev, samas aga ülimalt ürgne ja loomulik kalaroog. Viiest punktist saab see hindeks 6.  

 

Vladislav Koržets