Tint

 

Lõheliste seltsi tintlaste sugukonda esindavad Eesti vetes meritint Osmerus eperlanus ja peipsi tint Osmerus eperlanus eperlanus morpha spirinchus (vt Mikelsaar 1984: 134-142).

Jõgedesse ilmub meritint põhiliselt vaid kudema. Peipsi tinti ehk järvetinti peavad ihtüoloogid meritindi mageveeliseks vormiks. Vaatamata sellele, et tegemist on üsnagi väikesemõõduliste kaladega, kuuluvad nii meritint kui peipsi tint oluliste püügikalade hulka.


Kui meritindi spetsiifilist lõhna on kalanduse käsiraamatus delikaatselt värske kurgi lõhnaks nimetatud, siis rahvasuust pärit hinnang selle pisikese pool-läbipaistva kehaga kala kohta on karmim. Tinti nimetatakse haisukott, hobuseliha poiss, hobukala, valge hobuse jalg, tallipoiss, nonnipoiss (Mäger 1971: 25; 1973: 15). Iseloomuliku lõhna päritolu seletab ka rahvajutt. Tindikala saamislooks on rahvasuu kohandanud naljandi aeglase loomuga rannamehest, kes enne paneb piibu põlema ja seejärel asub läbi jää vajunud hobust (või oma naist) päästma.

Kuidas tindikalad sündin.

Kihnlane sõitn valge märaga üle mere Pärnuse. Meri oln pagusi [pragusid] täis ja valge kukkn vette. Kihnu Einn mõtlen, et aega küll oo, pann ohjaotsa jala alla, et valge põhja ei vao, ja isi hakkan piibu peale tuld raiuma. Kui piip põlemas, põle va mära enam kõrvagi liigutan. Einn kiskun kelgu kaldale ja jätn valge merepaose, kellest siis pisikesed valge lihaga kalad sigin. Tollepärast olle ka tindidel hoboseliha hais juures. H II 47, 581 (4) < Audru khk - K. Tarkpea (1893).

Rahvajutus esineva kohamäärangu motivatsiooni seisukohalt pakuvad huvi kalateadlaste andmed peipsi tindi esinemisest Võrtsjärves. Nimelt leidus 19. sajandi keskel Võrtsjärves rohkesti tinti, kuid 20. sajandi keskmeks oli see liik sealt täiesti kadunud (Mikelsaar 1984: 141). Rahvapärimus kinnitab kalade kadumist ja annab tüüpilise seletuse. Põhjuseks on tüli, sedapuhku venelastega, teatavasti on kuivatatud tindikala vene-õigeusuliste oluline paastutoit (vrd ka Luts 1998: 122).

Tindikala kadumine Võrtsjärvest.

Ennemuiste oli Võrtsjärves väga palju kalu, aga kurjad inimesed ajasivad naad kõik ära. Kui ükskord meie rahvas venelastega Puidu all kalu püüdsid, said naad väga palju tindikalu, nii et nende paadid ääreni täis olivad. Aga jagamise juures tuli tüli. Venelane viskas vihaga leivapätsi vette, kalad kõik järele, läksivad ja läksivadki ära ja nüüd ei ole enam ühtki tinti Võrtsjärves leida. E 40716/7 (3) < Tartu - I. Kangur (1900).

Virtsjärve (Võrtsjärve) on nimetatud ka Viljandi kihelkonnast pärit jututeisendis; rahvaluulekoguja J. A. Weltmann on kalapüügikohaks nimetanud siin Parika järve.
Uskumuste kirjapanekuid tindist leidub arhiiviteadete seas vähe. Rahvapärimus tavatseb inimesele kõige olulisemate toiduseandjate (mets, vesi, põld, kari) osas saake prognoosida nõnda, et seda tehakse kõrvutavalt. Kui tindisaak oli hea, arvati, et viljasaak tuleb kehv (tuleb nälja-aasta). Teateid on Tartu-, Võru- ja Pärnumaalt, niisiis on mõeldud nii peipsi tinti kui meritinti. Külmtõppe (malaariasse) haigestumist on seosesse viidud tindikala söömisega: Tõbi arvatakse tindikala söömisest tulevat. Sest ta algavat ikka rannaäärsetest küladest, kus kalamehed end peaaegu ainult kaladega toidavad (Karuse).

Vladislav Koržets