Rääbis

 

Väljanägemiselt sarnaneb see kala räimele, aga kuulub hoopiski lõheliste seltsi — sellest annab tunnistust pisike rasvauimeke seljauime ja saba vahel. Sellel kalal on üksainuke, kuid üsna suur puudus — teda on meie vetes vähe. See pole küll alati niimoodi olnud: vaid veerand sajandi eest püüti Peipsist aastas üle 3000 tonni rääbist. Liiga soojad talved ja ülepüük panid aga kalaliigile põntsu — võimule pääses rääbise (ja ka siia) peamine toidukonkurent koha.


Eesti veed on rääbise leivaala lõunapiiriks ja see kalaliik eelistab külmemat vett ning pikemaid talvi kui meil tavaliselt pakkuda on — talle meeldib, et jääkate püsiks järvedel lausa 5-6 kuud. Rääbisevarud Peipsis küll kosuvad taas pisitasa, kuid endist küllust ei tule enam iialgi, sest järve iseloom on pöördumatult muutunud.


Poole sajandi eest oli rääbist rohkelt ka Võrtsjärves, kuid järve eutrofeerumise ning kalamajandusliku haldamise (prügikala üritati välja püüda) tulemusena teda seal enam praktiliselt pole. Peale Peipsi ja Võrtsjärve on rääbist veel Saadjärves ja Ülemistes — kahte viimasesse on rääbise asustanud inimene. Juhuslikult võib teda tabada ka Emajõest ning Narva lahest.


Seevastu Soomes on rääbis (soome keeles muikku) sisevete kõige arvukam ja olulisem kala. Teda püütakse palju, süüakse palju ja hinnatakse kõrgelt. Kui Soome sisemaal üteldi kala, siis tähendas see rääbist, teiste kalaliikide puhul kasutati nende liiginime. Rääbise koha pealt olen ma põhjanaabritele tõsiselt kade — nad saavad oma  muikkut mugida palju hing ihkab. Aga rääbist jääb hing ihkama väga hõlpsasti, tarvitseb vaid maitse korraks suhu saada …

 

Vladislav Koržets