Räim Hiiemäel

 

Räim on püügikalana märksa olulisem kui temaga samasse heeringlaste sugukonda kuuluv kilu. Eestlase toidulaual on värskel ja silguks soolatud räimel läbi aegade olnud püsikoht (vrd Luts 1998: 121). Piirkonniti on räime nimetatudki silguks (vrd Saareste 1958: 900), sarnaselt räime nimetustega naaberrahvastel (läti k silke, rootsi k sill, soome k silakka, silli, vene k seld). Silk võib märkida veel mistahes soolakala (Võru- ja Setumaal jm), või püügikala mõõtu, suurust, nt väheldase havi kohta öeldakse silk, nolk, pulk, heeringas, pannikala. Samuti võib üldnimetus kala tähendada nimelt räime.


Räim on olnud tööinimese igapäevane toit, suhteliselt odav leivakõrvane aasta läbi nii rannas kui sisemaal, seega vaeste kala, nagu on öeldud Saaremaal: Miks rikkad räimi ei söö? Rikkal on paremat toitu küllalt, mistarvis sööb ta räimest, see on vaeste kala. ERA II 187, 502 (25) < Kaarma khk, Loona v, Hakjala k - E. Ennist (1938). Öeldud on ka vaese mehe heeringas või heeringa poeg. Liigisüstemaatika seisukohalt on need nimetused humoristlikule alatoonile vaatamata üsna tabavad. Nimelt on teadlastel põhjust rääkida läänemere heeringa ehk räime evolutsioonist Läänemerd asustavaks atlandi heeringa alamliigiks. Umbes 5000 aastat tagasi ilmus Läänemere vetesse nii kevadkudu-heeringas kui sügiskudu-heeringas. Meile tuntud kevadräim Clupea harengus membras ja sügisräim Clupea sp. (autumnalis) on nende geneetilised sugulased. Ihtüoloogid on kevad- ja sügisräime pidanud kaheks sesoonseks rassiks, eraldi liikideks või rühmadeks (vt Mikelsaar 1984: 62 jj; Rannak 1988: 9 jj). Loomasüstemaatikaga tegelejatele on teada õige mitmeid erinevusi nende rühmade bioloogias ja nõuetes elutingimuste kohta; eristatakse nn mereräime ja laheräime populatsioone, seost kindlate koelmutega jne (Rannak 1988: 67-74). Suuliselt levivas pärimuses keskendub tähelepanu samuti nendele erinevustele, kuna kõigest sellest oleneb soodsa püügiaja valik. Püügiaja märkimine on motiveerinud u 30% räime rahvapärastest nimetustest: jääräim, jääkala, jää harv räim, kirskala (kirs on kelts), hallakala, hallaräim, kevademereräim, rohuräim, leheräim, õitseräim, õunapuuõieräim, koerputkeräim, kesaräim, rukkiõieräim, rukkiõitseräim, rukkiloomiseräim, suveräim, suvine räim, mareträim (maretapäeva, 13. juuli aegne räim), lauritsakuderäim (lauritsapäeva, 10. augusti aegne räim), rukkiküliräim, sügismereräim, sügiskuderäim (Mikelsaar 1984: 63 ja 64; Mäger 1973: 13). Rahvapäraste nimetuste rohkuselt ületavad räime vaid ogaliklased - ogalik, raudkiisk ja luukarits, ent nende prügikalaliikide puhul pole ainsagi nimetuse aluseks püügiaeg.


Kevadräime keskmine kudemisaeg on mai keskpaigast juuli keskpaigani, sügisräimel augusti lõpust oktoobri alguseni (Pihu 1987: 88-89). Avamere-räimed alustavad kudemist varem kui laheräimed, kusjuures suuremad kalad tulevad kudema varem (Rannak 1988: 36-38). Selle kohta öeldakse: Kui maamesilane välles, siis on suur räim meres (Vändra). Rahvasuu konstateerib: «Mereulgus» on suured silgud, mis kevade peale jääminekut saab, muul alal neid ei ole (Reigi). O. Loorits (1939b: 53) on nimetuse merehulgus liigitanud eufemismide hulka. Teadetest nimetabu kohta selgub, et räime on nimetatud valge kala, hõbenool (mõlemad Pöide khk). Muidugi ei tohtinud nii tähtsa kalaliigi püügil suhu võtta kardetava metslooma õiget nime.


Veel aastat 20 ja 30 tagasi oli Pärnu lahes kalapüüdjatel, niisama ka räimepüüdjatel pruugiks teravaste järele kuulatada ja järele vaadata, et keegi rannalistest, ka kalapüüdjatest ise hunti ega karu ei nimetaks. Karu ja hundi nime nimetamisest kardeti räimepüügile suurt kahju ja sai kohe see inimene, kes karu ehk hunti nimetas, merde kastetud. Selle läbi loodeti tema sõna võimetumaks jäävat. Näitus: Üks Tori kihelkonna mees, kelm ja vallatu, ehk küll elupäevade poolest pääle 50 aastat vana, hüüdnud rannal: «Karu Peeter, kus sa oled?» Silmapilgul asunud kalapüüdjad kallale ja tahtnud merde kasta. Mees rabelenud vastu ja ütelnud, et tema oma sõpra hüüdnud, ja niiviisi jäetud ta veel rahule. H III 5, 582/3 (5) < Tori khk - M. Lindebaum (1888).


Eesti Rahvaluule Arhiivis talletatavates kalastuseteemalistes uskumuste ja kombestiku kirjeldustes on mainitud u 30 kalaliiki. Kolmandikus kõigist neist kalaliiki nimetavatest tekstidest on juttu räimest, seda tänu räime tähtsusele majanduselus. Räim on kalade seas ses suhtes võrreldav mesilasega putukate seas, sarnane on ka uskumuste suunitlus. Siintoodu on väike valik head saaki taotlevat rahvatarkust. (Saagiendeid seoses rahvakalendri tähtpäevadega vt Hiiemäe 1998b: 439-440.)


Räimevõrgu sissepanekul visati võrgukiviga märki. Pihtasaamine võrguvaiale tähendas, et saak tuleb hea (Pärnu).


Kui räimevõrgu vettelaskmisel võrgukivid laksuvad, tuleb hea saak (Häädemeeste).


Esimese räimepüügi aegu ei või keegi võõrast võrgust kala võtta - kaob kogu ranna saagiõnn (Tõstamaa).


Esimesi kevadel püütud räimi tuleb külarahvale jagada, siis on kogu suve hea kalaõnn (Häädemeeste).


Võrku jäänud üksikuid suuri räimi loendati. Paaritu arv tähendas, et saab veel kalu (Reigi).


Püüste või paadi peale pandi kolm räime: kui vares need ära viib, siis on teada, et püügivahendid pole nõiutud - saab veel räimi (Hiiu- ja Pärnumaa).


Kui vankriga randa minnakse ja siga tuleb end vastu vankrit nühkima, saab palju räimi (Viljandi- ja Pärnumaa).


Kui maapinnal on palju väikesi ämblikuvõrke, saab palju räimi (Kaarma, Karksi).


Kui räimedel on silmad punased (ka: nina punane), saab veel palju kala (Hiiumaa, Saare- ja Pärnumaa).


Kui räimede rappimisel rappeid kogemata räimede hulka satub, saab veel räimi (Hiiumaa, Saare- ja Pärnumaa).


Kui räim karjub, siis saab veel räimi (Hiiumaa, Saare- ja Pärnumaa). Kalade puhastamisel ujupõiele surumisest tuleneva heli kohta öeldakse: kala kääksub, kriuksub, kiuksub, kiunub, kiob, karjub kida (vrd kidu - kalarapped; kiduma - rappima).


Paarisarv silku ei tohi süüa, muidu ei saa enam kalu (Vändra, Suure-Jaani).


Vigast räime keelati süüa, kardeti vea ülekandumist sööjale. Rasedal oli oht sünnitada pellagrahaige, kestendava nahaga (kalaveaga) laps: Raskejalgsed inimest äi süü seda, lapsel saab sest viga (Emmaste). Keeld süüa räime silmi ja saba on üldjuhul seotud püügiõnnega, ometi leidub ka teistsugune seletusversioon: Silgu nina ega saba ei sööda mitte, sellepärast et silk meres ninaga surnut nuusutab ja ära minnes lööb ta teda sabaga. E 6057 (15) < Ambla khk, Tapa - J. Ekemann (1893).


Kalasoomus meenutab härmatiselitreid. Siit lähtub uskumus: Om sügise palju ärma, saab kevadi rohkeste räime (Vändra). Kuna eeldatakse (taas analoogiaprintsiibil) ennejõuluse ja enne-jaanipäevase perioodi ilmade sarnasust, kehtib samasugune mõttekäik kevadräime püügiaja väljaarvestamisel: Mil ajal puud talvel härmas on, siis peab kevade sel ajal randa minema silku (räime) tooma (Juuru). Tähine taevas aastavahetusel võib maapealse elatisehankija kujutluses ette kuulutada rohket noorloomade sündi, teraviljaküllust või kalu täis võrku. Maagilise mõju tagab ajadimensioon: Palju tähti pidi taevas olema, kui võrk üles loodi, siis läheb palju räimi võrku (Emmaste).


Kuna räime sigimisbioloogiat ja üksiti räimeparvede liikumise põhjuslikke seoseid on hästi uuritud, osutub võimalikuks selgitada mõnede pärimuslikus ihtüoloogias levinud loodusvaatluste tõepära. Kalandusspetsialistide andmeil hakkavad räimeparved avamerelt ranniku poole liikuma kohe pärast jäälagunemist, liikudes rannaäärse soojenenud vee suunas, «löövad põhjast lahti», triivivad koelmute läheduses ja siirduvad järk-järgult edasi koelmutele. Saabumine toimub alates 5 °C ja viimaste kudekala parvede lahkumine +18 °C juures (Rannak 1988: 26-33). Siintoodu põhjal võib pidada objektiivseks rahvasuust pärit väidet: Kui kevadised jääd Viru poole tulevad, siis on ka silgusaak Virus (Rakvere). Samasuguseid teateid on Pärnumaalt. Nagu külviaja määramisel, on kalapüügiorientiiriks nn maa õitsemine (mügarikud ja augukesed mullal annavad märku maaelustiku kiirest aktiviseerimisest ja mulla soojenemisest). Ühtaegu soojeneb ka vesi veekogudes ja kudemisränne on intensiivsem. Rahvauskumuse järgi Kui kevadi maa õitseb, siis võib sel aastal randa minna, sest sel aastal oleva hirmus hää räimesaak (Viljandi). Kehtivaks tuleb pidada ka tõdemust: Virvendap päev kevade aia või muu koha pääl, sõs saab mere veeren ästi räimi (Tarvastu). Aiaääre - rannaveere semantilise sarnasuse esiletoomine näib olevat juhuslik, ent toimub nii vee kui maapinnalähedase õhu kiire soojenemine, räimeparved suunduvad ranna lähedale kudema. Mõnes pärimusteates (neid on Viljandi-, Pärnu- ja Tartumaalt) on hea räimesaagi endeks suvine õhu virvendamine. Siin näikse folklooriomane variaablus pärimusteate tarbefunktsiooniga üsna hooletult ümber käivat. On ju suvine õhu virvendamine tegelikult pigem märk sellest, et suvesoojaga kudemine lakkab ja räimeparved seda kiiremini jahedasse meresügavusse siirduvad.


Seda, et räim liigub vastutuult, ilmudes kalda lähedale maatuulega, on märgitud mitmetes teadetes. Öeldud on, et Häädemeestel pole head saaki kagutuulega, Tõstamaal loodetuulega; Emmaste kihelkonna Tilga külas väidetakse, et saaki annab loodetuul, Mustjalas peetakse saagisoodsaks lõunatuult. Vastuolu otsustustes tuule suuna kohta tuleneb siin sellest, et räimeparvede liikumist mõjustavad tuuled eri paigus erinevalt. Räimeparvede rändeteede kaardilt (Rannak 1988: 31) on näha, et pärimusteates nimetatud Tilga külas on loodetuul tõepoolest saagisoodus (loodetuul on siin ka maatuul). Tõstamaalt on kirja pandud rahvatarkus: Räim käib vastutuult enne pööripäeva ja pärituult peale pööripäeva. Siingi on tõetera sees. Kudemisaja lõpupoole, vee soojenedes, lahkuvad räimeparved jahedamatesse ja sügavamatesse vetesse seda kiiremini, mida enam tuul soojenenud veemasse ranna poolt avamerele ajab. Suvine pööripäev täpse ajaorientiiri ja kalade liikumissuuna «pöörajana» on kujund. Vaatlusele ja kogemusele rajaneva pärimusega ongi nõnda, et see on aldis end ilmestama kunstilise kujundi abil, kuid ohustab sealjuures oma tarbeväärtust.


Folkloriseerunud on teave nn kallaspapist - räimeparve liikumissuuna jälgijast, kes põhjaranniku kõrgelt paekaldalt paadisolijaile merel parve asukoha selle kohal lendlevate räimekullide (kajakate) ja vee värvuse järgi kindlaks teeb ning kätte juhatab. O. Loorits (1951: 375-384) on selliseid pappe (preestreid) kõrvutanud selgeltnägijate ning arbujatega.


Eelistatud kudemistingimuste kohta kirjutab L. Rannak: «Räim koeb sellistes lahesoppides, kuhu suubub jõevesi - Pärnu lahes muuli otste juures, Matsalu lahe suudmes, Puise ümbruses jm.» Veesisesest taimestikuvööndist Käina lähistel hoiab räim siiski eemale: «Nii otsisime asjatult räime marja ja vastseid Väinamere laidude ümbrusest ja Kassari lahe poolselt alalt, mis on tuntud agariku leiukohana.» (Rannak 1988: 33) Sealtsamast Kassari lahepoolselt alalt pärit üleskirjutuses on samuti juttu räimedest, kes needuse tõttu Käina lahest kadusid. Teine analoogne tekst on Emmastest. Muugalasteks nimetatakse selles tõenäoliselt kalastajaid lõunapoolsetelt randadelt.


Muugalased keind siin enni kala püidmas - Aadu koplis praegu veel nende majade varemed. Nad olla siit ära aetud ja nende võrgud võetud ära. Siis üks muugalaste vanamees pannud kolm räime varda peale ja lasknud vette ja vanne ka veel peale: kus nad kinni võetakse, seal akatakse jälle kalu püidma, siin aga kaduvad kalad ära. Pärnu juures võetud need kalad kinni. ERA II 189, 110 (10) < Emmaste khk ja v, Mänspää k - E. Ennist (1938).


Kalade «kaotamisel» mingist piirkonnast on muistendites märgitud veel räimedele sõlgede külgepanemist, räimede «panemist» kuldsõrmusesse (mõlemad Pühalepa kihelkonnast) või ajamist hõbenõelale (Käina). Traditsiooniliselt on räimede siirdumiskohaks Pärnu laht.

 

Vladislav Koržets