Meritint

 

Kui te olete ostnud kilusid või räimi ning neid puhastades leiate äkki ümara ja klaasja, justkui läbipaistava kehaga kala, kes lõhnab justkui värske kurk, siis see kala ongi just meritint.


Eesti vetes leidub meritinti kõige arvukamalt Pärnu lahes, tindipüük toimub aga kõige innukamalt kevadtalvel, kui tint tuleb jää all Pärnu jõkke kudema.


Meritint kuulub lõheliste seltsi ning lõhelistele iseloomulikult on tal selja peal tilluke rasvauimeke. Liha on tal küll lahjavõitu (1-3% rasva), kuid üsna maitsev. Värsketel meritintidel on väga iseloomulik lõhn, mida tavaliselt kirjeldatakse kui värske kurgi lõhna, ent mida on nimetatud ka hobuseliha haisuks. Meritindi rahvapärasteks nimetusteks on selle lõhna tõttu ka haisukott, hobukala, tallipoiss, nonnipoiss jms. Osa rannarahvast on igatahes meritinti tema lõhna pärast põlanud. Mulle oli see hulk aega üsna arusaamatu, kuni ühel talvel käisin mitu korda järjest tindipüügil — ja ühel päeval kalu puhastades tundsin äkki, et nende lõhn on kuidagi imal ja häirib mind, et ma ei taha selle sees enam olla.


Kalu praadides või keetes kaob lõhn peaaegu täielikult. Asi näib olevat aga nii, et tinti kui väga maitsvat, kuid kulinaarselt iseäralikku kala ei tohi aplalt üle süüa, sest siis võib tekkida hilisem lõhna- ja maitsetõrge.


Püügikalana on meritint talikalastajale suhteliselt hõlbus saak ja heal päeval võib ta püüda suurema vaevata 300-400 tinti, nii kümmekond kilo või enamgi. Omad nõksud on muidugi ka selle püügi juures, aga kõiki tarkusi ei saa ma sellesse raamatusse panna, mujale peab ka jääma.


1960-ndail püüti meritinti väga suurtes kogustes, üle 3000 tonni aastas, nüüd püütakse aastas vaid mõnikümmend tonni.


Tindikalade sünni kohta on vahva tekkemuistend, mille jutustan oma sõnadega ümber: Kihnu Enn sõitnud valge märaga üle jää Pärnusse, aga hobune kukkunud jääprakku. Enn mõtles, et aega küllalt, ega hobune põhja vaju, pani ohjaotsa jala alla ja hakkas piibule tuld raiuma. Kui ta piibu põlema sai, ei liigutanud mära enam kõrvagi. Enn vedas ise kelgu kaldale, hobuse jättis aga jääprakku ja hobusest siginesid valge lihaga kalad, kellel hobuseliha hais küljes.

Meritindi puhastamine on lihtne — pea tuleb lõigata poolviltu noa või kääridega otsast, kuid jätta lõige kõhuserva juures lõpetamata ning rebida, et ka enamus sisikonnast koos peaga ära tuleks. Vastu kevadet on emastel meritintidel sees valkjaskollane mari, mida ei tasu ära visata. Marja võib kas eraldi praadida või torgata marjad tagasi kõhukoopaisse ning praadida-keeta koos kaladega.
(joonis)

Meritindil on olemas ka järveline vorm, nimelt peipsi tint, kes (nagu nimigi reedab) elab Peipsis. Meritindist on ta palju pisem, üsna tillukene. Peipsist püütakse teda väga suurtes kogustes, aastas 1500-3500 tonni, kuid tindipüügist on huvitatud esmajoones vene pool. Vanasti püüti ka eesti poole peal üsna palju tinti, mis kuivatati ja müüdi Venemaale, kus tindil oli paastutoiduna hea minek. See oli siis üsna vanasti. Nõukogude ajast on nendel, kelle suu siis juba matsus, ehk meeles tomatikastmesse topitud  konservid korjushka  ja snetok (meritint ja peipsi tint vene keeles), mis liiga maitsvad just ei olnud. Või petab mind mälu…


Toome ära ka kaks retsepti peipsi tindi valmistamiseks. Olgu ära öeldud ka see, et peipsi tinti ei puhastata, vaid kalad praetakse-küpsetatakse koos peade ja sisikondadega. 

 

Vladislav Koržets