Lõhi Hiiemäel

 

Salmo salar. Lõhi (ka: lõhe) on merekala, kes maismaavetesse ilmub põhiliselt vaid kudema, läbides kärestikke ja sööstes üles koskedest. Lõheks on peetud ka temaga üsna sarnast meriforelli Salmo trutta, ent mitte meriforelli geneetilist järglast jõeforelli ehk hõrnast. Rannakaluritele on rohkem kui meetri pikkuseks kasvav, suure kehamassiga lõhi väärtuslik püügikala (vrd nimetusi vetekuningas, veteperemees). Kodavere regilaulus on lõhet nimetatud rootsi lehmakeseks. Tänapäeval kuuluvad nii lõhi kui meriforell ehk iherus Eesti punasesse raamatusse. Suguküpsed isendid siirduvad merest kiirevoolulisi jõgesid pidi ülesvett alates juunikuust. Rahvapärimus konstateerib, et nad nähtavale ilmuvad ühes esimeste maasikatega - maasikalõhed (Jõelähtme).


Teiste olulisemate kalaliikide kõrval nimetatakse lõhet regivärsilistes kalapüügilauludes:


Lõhe lõõritas meressa,
kala lõi laksu kaldaassa
merevetta juueessa,
rannarohtu süieessa.
Mere vesi soolane,
ranna rohi rasvane,
mere vesi võtab võimu,
ranna rohi annab rammu.
Tooge mulle tursarauad,
andke mulle haugirauad,
ma lähen lõhe lõhkuma,
kala katki raiuma...


H II 15, 270/1 (54) < Jõelähtme khk, Jägala k - H. Redlich (1890).
Tähelepanu äratab lähedase poeetilise kujundi lõhe lõõritas kordumine seoses utilitaarse saagiendega: Kova tuulega saab palju lõhesi, siis on lõhe laulu aig (Viru-Nigula).


Sellel röövtoidulisel, laia peakujuga kalal on suur tugeva hammastiku ja kaardunud alalõualuuga suu. Regilaulus on lõhi laia lauguga. Eesti-Soome-Karjala alal levinud laulutüübis «Kannel» tehakse müütiline kannel lõhe suure lõualuusta,/ avi suure ambaluista,/ siia suure seljaluista (Jõhvi). Kalaluist pilli valmistamisest on paralleele kaugemategi rahvaste folklooris (vrd Krohn 1926: XXXVII; Haavio 1952: 270-276; Kuusi 1980: 225).


Lõhe kohta on räägitud samasugust seletusmuistendit nagu tõelise «kristusekala» - lesta - kohta: Lõhekala saanud oma nime sellest, et Jeesus Kristus söönud pool ära ja pool visanud merre tagasi. Sellest päevast hakatu lõhes nimetama seda kala. RKM II 207, 398 (42) < Rannu khk, Valguta k - V. Soo (1965).
Põhjuseks pole ühekordne segiajamine - analoogse teksti on murdekoguja Salme Tanning kirja pannud 1938. a Karksi mailt. Tundub, et sisemaa piirkondades, kus merekalu kuigi hästi ei tuntud ega teatud, võis ühe kalaliigi omapära selgitav muistend seostuda teise liigiga. Samal viisil on nt regilaulu sõnad lõhe lõualuust Lõuna-Eestis mugandunud: nende asemel on samuti allitereeruv sõnapaar lõvi lõualuust (vrd Krohn 1926: XXXIII). Eriti esinduslik on lõuakaar isaskala «lauluajal» - siis, kui ta saab selga pulmarüü: «Poolteise kuu vältel paisub isaslõhe alalõua ots ja moodustub ülespidi konksjas kõhrjätke» (Rannak et al 1983: 35).

 

Vladislav Koržets