Luts Hiiemäel

 

Luts on Eesti jõgedes ja järvedes tavaline kala, keda võib kohata ka magedas merevees jõgede suudmeala läheduses (Mikelsaar 1984: 265-266). Läänerannikul nimetatakse jões elutsevaid lutse jõelutsudeks, teisi päris lutsudeks. Tursklaste sugukonda kuuluval lutsul näib oma ümaravõitu keha, tömbi konnakoonu ja paksu limase, näivalt soomusteta naha tõttu olevat eeldusi tekke- ja seletusmuistendite tegelaseks saada. Ometi on eestlase tähelepanu ses osas äratanud vaid tursa välimus.

Soome folklooris on lutsu tähnid saadud vanakurja nõgistest sõrmejälgedest (Paasio 1976: 270-271, 275 jj), Eestist on lutsu kohta teada vaid siseelundite omapära iseloomustav metafoor Lutsul vanakuradi käpp sisen (Hargla) ja seletus, et lutsul on sisikonnas «käpad». Võrdlust libe kui luts kasutatakse ülekantuna inimese teatavate isikuomaduste kohta, samuti kui võrdlust justkui luts võrgulina kallal (Häädemeeste). Lutsul on tõepoolest võrgulõhkuja kalduvusi, ja kui võrgus esimesena ette puutus luts, peeti seda õigusega halva kalaõnne märgiks. Kalateadlane E. Pihu kirjutab: «Luts on meie mageveekaladest vististi ainuke, kes isegi suures ohus seab esiplaanile kõhumured: seisevpüünisesse sattudes hakkab ta rahumeeli väiksemaid kalu neelama, mõtlemata oma tumedavõitu tulevikule.» (Pihu 1987: 298).


Lutsu kudemisaeg südatalvel ei ühti teiste meie vete kalaliikide kudemisajaga. Rahvapärase määratluse järgi koeb luts või hakkab kudema kolmekuningapäeval (6. jaanuar). Niisuguseid määratlusi ei tule võtta sõna-sõnalt, kalendaarne tähis on siin pigem leppemärk ühetaoliselt kulgevate päevade jadas. Ühe teate järgi Hallistest on selliseks tähiseks tõnisepäev (17. jaanuar). Kui kalendrireformi arvesse võtta, lähtub esimene daatum vanast, teine uuest kalendriarvestusest (nn vana kolmekuningapäev on 19. jaanuaril). Pakutud on märksa varasemat aega: Lutsu jooksuaeg akkas sügise ingedepäevast (2. november). Arvatavasti ei ole tegemist eksitusega. Kirjanduse andmetel kestab lutsu kudemisaeg keskmiselt jaanuari algusest veebruari keskpaigani, kuid marjaga emaskalu püütakse juba sügisel.


Aasta alguse püügiedu usuti kanduvat järgmisse püügihooaega: Kui talvel ei saa lutse, ei saa kevadel ka teist kala. Rahvapärimuse järgi Pärast toominga õidepuhkemist luts enam sööta ei võta.

Suvel olevat luts laisk ja magavat, nii et ettevaatlikult kätt sirutades võivat talle sõrmed lõpuste taha pista ja kala kinni püüda. Võimatut siin pole: luts kuulub peamiselt öise eluviisiga kalade hulka, on külma vee kalana suvel väheaktiivne ja veedab suvekuudel kõrge temperatuuriga perioodi nn suveunes (Mikelsaar 1984: 267)

 

Vladislav Koržets