Kilu Hiiemäel

 

Sprattus sprattus balticus on euroopa kilu Läänemeres ja Taani väinades eluneva alamliigi teaduslik nimetus (vt Veldre 1986: 9). Ladinakeelsest liiginimetusest lähtub ülekandeid teistesse keeltesse (nt inglise k sprat); eesti keeles nimetatakse sprottideks vaid teatava tehnoloogiaga kalatoodet. Rahvakeelne nimetus kilu on eesti keelest laenatud paljude lähemate ja kaugemate rahvaste keelde. Trükistesse ilmus see 18. sajandil (Saareste 1940: 3-4) ning on eesti laenuna 1881. a jõudnud ka V. Dali seletava sõnaraamatu veergudele, kommentaariga, et tegemist on väikese kalaga heeringate sugukonnast, keda püütakse Revali juures (vt Dal 1905: 270).


Enne seda, kui kilust sai 19. sajandi lõpukümnetel väärtuslik töönduskala, püüti teda heeringa- või räimevõrkudega. Siit tulenevad nimetused peen räim, kiluräim, kilusilk. Arvatavasti ei ulatu kilusoolamise oskus spetsiaalse retseptuuri järgi paljut üle paarisaja aasta. Paldiskist, Tallinnast ja Saaremaalt on teateid kilude erilisest vürtside ja loorberiga soolamisest 18. sajandi viimasel veerandil, kuid turustamine sai hoogu alles pärast seda, kui Paldiski-Tallinna-Peterburi raudtee ehitamisega 1870. aastal avanesid selleks soodsad võimalused (Veldre 1986: 152-156). 19. ja 20. sajandi vahetusel täheldati Loode-Eesti vetes juba kiluvarude nappust, selle üheks põhjuseks peeti sõjalaevade laskeharjutusi siinsetes vetes (Veldre 1986: 139).


Kilude vähenemist konstateerib ka rahvapärimus, ent põhjendus lähtub rahvausundist: Iidlased keisid enni Paldiskis kilu püidmas. Sealt inimesed said nende peale kadedaks ja peksid nad Paldiskist ära. Selle järel olid kilud mitu aastat Paldiskist kadund. - Kaetsemine kalapüigi juures põle ea. ERA II 189, 90/1 (94) < Emmaste khk ja v, Tohri k - E. Ennist (1938).


Püügisoodsaks on peetud loode-, põhja- ja kirdetuult (Mustjala, Kihelkonna), maatuulega polnud saaki loota. Kui maapinnal on väikesi ämblikuvõrke, pidi saama peenkala - räime ja kilu (Kaarma). Arhiivi talletatud rahvatarkus sellega enam-vähem piirdubki. Võrreldes siinsete merevete teise olulise töönduskala - räime - kohta käivate pärimusteadetega on seda üllatavalt vähe. Põhjuseks on asjaolu, et süvavee asukas kilu sattus varasematel aegadel rannakalurite tavalistesse võrkudesse harva, massiline kilupüük kohaste püüstega jäi aga juba folkloori üldise hääbumise aegadesse. Enne seda ei peetud väliselt üsna sarnaste kalaliikide ranget eristamist olulisekski, vrd nimetusi kilusilk, viilkõht (viimane Saaremaal) kasutatuna nii räime kui kilu kohta. Kuigi esineb ka räime ja kilu hübriide, on vahetegemine võimalik: «Kõhu serval kurgust pärakuuimeni hästiarenenud teravad kiilusoomused, mida käega piki kõhuserva ettepoole tõmmates on kerge tunda; seda kasutatakse sageli kilu räimest eraldamiseks, sest räimel on kiilusoomused, eriti eespool kõhuuimel, vähem teravad» (Mikelsaar 1984: 72). Rahvapärane juhis kordab sama, ent teatava kahemõttelisusega: Kui tahad teada, kumb on, katsu kõhualust - kilul on kõht alt karvane, räimel ei ole (Kadrina).

 

Vladislav Koržets