Linask

 

Linask on kala, keda enamus eestlastest küll vist näinud ei ole, sest poelettidele ta naljalt ei jõua. Aastas püütakse teda meil vaid mõni tonn — arvuliseltki mõni tuhat tükki, sest püütavad linaskid kaaluvad keskeltläbi kilo ümber, nii poolest kilost pooleteiseni — seda on aga just nii vähe, et jätkub vaid püüdjatele ja nende lähematele sõpradele-sugulastele. Tõeline defitsiit! Lõhet või angerjat on poest osta võimalik, ehkki see pole odav, aga linaskit sealt ei leia.


Linask on väga ilus kala. Tema paks, ümar keha läigib kas oliivpruunilt, kuldkollaselt või mustjalt — oleneb veekogu iseloomust. Ta on kaetud paksu limakihiga ja libe nagu angerjas — palja käega linaskit veest välja teda ei tõsta, vaja on kahva. Linaskist saab teha nn valeangerjat samamoodi nagu lestast või lutsust, iseasi, kas seda rooga nii peab nimetama. Võib-olla tuleks hoopis marineeritud angerjat nimetada valelinaskiks?


Linask on väga maitsev kala, kui juhtub olema mudamekita. Mekk, teadagi, oleneb veekogust ja aastaajast. Ei mäleta enam täpselt, millise järve kohta see lugu käis, kuid asi olnud nii, et mõisahärra lubas talumeestel oma järve peal kala püüda küll, kuid asjaga kaasnes üks tingimus  — kõik tabatud linaskid tuli mõisa viia. Et kohe nii maitsev…


Mudamaitsest saab lahti küll, kui hoida linaskit 2-3 nädalat voolava veega allikas või ojas, lihtsalt peab see allikas olema ja kannatust olema. Süüa pole linaskile vaja sellel ajal anda: teada on, et linaskit on hoitud söömata ka 254 päeva, tema kehakaal kahanes poole võrra.
Paastumine on tegelikult linaskile loomuomane — linask poeb talveks mutta ja on seal söömata, ent ta võib ka liiga kuuma vee puhul langeda nn suveunne. Ringi linask ülearu ei uju, on üsna paikse iseloomuga. Tema kohalolust võivad anda aimu tillukesed veemullid, mis veepinnale kerkivad, samuti aga kõrkjate rappumine, kui linask „padrikus“ tuhnib.


Varasemas kalastuskirjanduses on linaskit kirjeldatud ikka kui ülimalt ettevaatlikku kala, keda on võimalik tabada alles pika harjutussöötmise peale väga varasel hommikutunnil või lausa öösel, kusjuures püüdjal peab olema hobuse kannatus, kuna kala imeb ussikest terve tunni, enne kui sööda õieti suhu haarab. Võib-olla varem oligi kõik niimoodi. Nüüd on uuemad peibutussöödad, peenemad nöörid ja pisemad konksud, linask aga võtab õnge ka lausa keskpäeval, kusjuures võtab kiiresti ja kindlalt. Eks kalamehetarkusi ole tema tabamiseks ikka vaja ning päris algajale linask ennast naljalt kätte ei anna, kuid nii müstiline see püügivärk ka just pole, nagu rahvasuu pajatab.


Seda peab ütlema küll, et õnge otsa jäänuna on linask väga jõuline, sportlik kala, kes teeb mitmeid sööste, enne kui kalamees saab ta veepinnale toodud — paarikilose linaskiga on vaeva rohkemgi kui 6-7 kilose haugiga. Ärapääsenud linask on aga väärt seda, et teda järgmisel öösel unes vaadata.


Nimi on sarnane linaski nimega vene keeles (linj) ja läti keeles (linis). See võib olla vene algupäraga: linjatj tähendab vene keeles kesta, karva, sulgi või nahka ajama, maha kooruma — veest võetud linaski limane marrasnahk muutub alguses lapiliseks, kuivades hakkab aga lima laiguti maha kooruma. Teine võimalus nime tõlgenduseks on vihjamine sellele, et linaskit on Eestis kohati ka limaskiks nimetatud, et selles sõnas on lihtsalt m-i asemel n tulnud. Kukalt paneb sügama linaski nimetamine kingseppaks, saposnikuks ja suusteriks — tegu näikse olevat otsetõlgete ja laenuga taani, rootsi ja soome keelest (taani k suder, rootsi k sutare, soome k suutari) — aga mis pagana päralt pool Euroopat seda kala kingsepaks kutsub, seda mu nupp ei noki.


Linask on väga visa kala. Hapnikuta suudab ta elada kuni 46 tundi. See aga tähendab, et linaskid on võimalik püügipaigalt ka soojal suveajal värsketena koju tuua. See visadus võib olla põhjustanud seda, et mõnedes Euroopa maades omistatakse linaskile tervistavat väga. Ravimiseks tuleb linask pikkupidi pooleks lõigata ning panna kalapooled valutava koha peale. Ka teised kalad käivat ennast linaski juures ravimas — hõõruvat ennast linaski vastu ja saavat sellest terveks; haug suhtuvat aga linaskisse nii suure lugupidamisega, et teda kunagi ei ründa. Viimane väide tundub küll na kahtlane, aga mine sa tea…


Siiski pole suhtumine sugugi kõikjal nii soosiv: näiteks ungarlased suhtuvad linaskisse halvustavalt ning nimetavad teda „mustlaste kalaks“.   


Linaski luud on väga tugevad. Tavalise lauanoaga ei tasu linaskile kalale minna, vaja on suurt pussnuga või veel parem, hambulise teraga saagnuga, millega luid läbi saagida. Et roodluud on suured, on nad söömisel väga hästi nähtavad ja kala puhastamine hõlbus.
Soomused on väga väikesed ning paiknevad sügaval naha sees — justnagu angerjal. Soomust linaskil reeglina maha ei võeta, vaid kala praetakse või keedetakse koos soomustega ja sageli ka koos paksu limakihiga. On sööjaid, kelle meelest just linaski paks nahk (koos soomustega) on linaski maitsvaimaks osaks.


Linask on hea suitsutatult, praetult, keedetult, marineeritult, üleküpsetatult jne. Kala ei ole rasvane (1-2%) ega eriti toitev (85-90 kcal), kuid on hästi maitsev. Muidugi, mis mul viga rääkida, kui enamus lugejaist pole seda kala iialgi suhu saanud — luiska aga kokku kõik niisajõed ja kalamarjamäed…

 

Vladislav Koržets