Eks- ja inklusiivne viidikas

 

Sõnaga „eksklusiivne“, mis algselt tähistas mittekaasaarvatavat, eralduvat, ligipääsmatut (nt aadellikku seltskonnaringi puhul), on kaubakiitjad hakanud lihtsurelikke peibutama ja nüüdses kõnepruugis tähistab see hoopiski asju või teenuseid, mis on küll harvemad ja erandlikumad, ent siiski kättesaadavad, kui piisavalt raha välja anda. Minus on see sõna oma võõra kõla ja väljavalitusele rõhuva epakusega tekitanud sisemist muiet ning kirjalikult kasutasin ma seda sõna siinkohal tõesti vist esmakordselt.

Inimese ablas hing ihkab kättesaamatut, kauget ja/või kallist, eksklusiivset. Paku talle haiuime, kilpkonnasuppi või kaaviari ja ta usub tõemeeli, et need on ülimalt maitsvad road — peavad ju olema, kui nii palju maksavad! Ent niisuguste roogade hinnad ei ole tegelikus vastavuses nende maitse- ja toiteväärtusele, enamuse hinnast maksame eksklusiivsuse eest. Kusjuures roog, mida siiski on võimalik raha eest osta, ei ole ka justkui see päris eksklusiivne asi, miskit jääb nagu puudu…
Nüüd jõuan tuumani — proovige Eestimaa poodidest või turgudelt osta viidikat. Söön oma kahva ära, kui see kellelgi korda läheb. Pole! — kalalettidel on viidikas nii eksklusiivne kalaliik kui veel olla saab. Seevastu meie jõgedes ja järvedel on viidikas inklusiivne: teda on neis rohkelt ja ta on ka üsna kergelt kätte saadav. Õngitsejad, kes on häälestunud särje või ahvena tabamisele, on viidikatega sageli suisa hädas — viidikad sikutavad õngesööta ning ei lase teisi kalu konksu lähedale.

Harjunult peame headeks ja maitsvateks kaladeks esmajoones suuri kalu. Nii pole see aga kõikjal, nt Kreekas hindavad sööjad märksa kõrgemalt väikesi kalakesi, nn peenkala. Just viidikaid on kõrgelt hinnanud ka prantsuse köök: Pariisis Seine´i kaldal istuvad elukutselised viidikapüüdjad kinnitasid varruka külge tüki roiskuvat kamarat, mis meelitas kohale porikärbseid, kes osavalt kinni püüti ja pandi konksule viidikasöödaks.

Oma rasvasuselt (2-7%) ja kalorsuselt (110-140) on viidika liha märksa kõrgem haugi, ahvena, koha, särje, kogre või linaski lihast, ta on toiteväärtuselt enam-vähem võrdne karpkalaga ning jääb natuke alla latikale. Liha on õrn ja hea maitsega. Maitsvad on viidikad supina, praetuna, röstituna ja suitsutatuna, ent ühtki viidikaroogade retsepti te kusagilt ei leia — nii eksklusiivne kala. Soomus tuleb maha väga kergelt, ent seda tasub ära võtta vaid siis, kui suppi keedame, et leem ei läheks soomusepuruliseks. Muide, viidika helkivatest pisisoomustest valmistati minevikus võlts-pärlmutrit.

Käes on suur suvi. Kui teie suvekodu lähedal on sobilik jõgi või järv, minge koos laste, õdede-vendade või külalistega viidikaid püüdma. Kerge ujuk (0,5-1,0 g), peenike tamiil (0,08-0,12 mm), väike konks (nr 12-16), söödaks mistahes tilluke ussijupp, putukas või leivakuulike, peibutuseks võib heita veepinnale leivapuru või ka lihtsalt liiva, õngitsemine ise käib aga üsna pinna lähedalt, vee ülemistest kihtidest. Tehke omavaheline püügivõistlus. Orientiiriks olgu öeldud, et soomlaste andmeil on mitteametlikuks maailmarekordiks 538 viidikat tunniga. Kinnipüütud kaladega nähke natuke vaeva ja sööge need üheskoos ära.

Kas see poleks üks tõeliselt eksklusiivne puhkusepäev eestimaiselt inklusiivsetes oludes?

Vladislav Koržets