Latikas

Latikas on õngitsejale põnevust pakkuv püügikala, suurem ja rammusam latikas on aga ka tõeliselt maitsev söögikala. Eesti ametlike standardite kohta puudub autoril teave, Soomes jagatakse aga latikad turustamisel kolme klassi: I kl üle 1,2 kg; II kl 0,8-1,2 kg; III kl alla 0,8 kg. Tõesti, suurem latikas on väikesest rammusam ning seetõttu ka maitsvam, pealegi on suurt latikat hoopis mugavam süüa. Väikese ja luise latika söömine vajab väga pikka meelt — nimelt on latikal liha sees umbes 130 erinevat roodu. Võrdluseks olgu öeldud, et luuderohkel haugil on neid 115, aga ahvenal üksnes 26. Suure küpsetatud või suitsutatud latika seest on roodusid söömisel eemaldada märksa hõlpsam. Roodude pärast pole tark ka latikat küpsetamiseks tükeldada, vaid teda tuleks valmistada ikka tervikuna — kui me kala tükeldades 100 roodu läbi lõikame, tuleb meil valmis roast söömisel 100 roodu asemel eemaldada 200 poolikut roodu.


Latikas on lepiskalade seast üks rasvasemaid (2-10%) ning kõrge kalorsusega (110-150). Rasv ei jagune lihas ühtlaselt, seda koguneb kõige enam kõhu alaserva ja seljauime juurde, samuti on rasva rohkelt latika peas. Latika pea on maiuspala, eriti lõpusekaane lihas; maiuspalaks peetakse ka maksa. Latikal on suur ujupõis, mida keedetuna või praetuna samuti võib süüa.


Latikate seest võib vahel leida rihmataoliselt tugeva, valkja ussi, mis on nii 0,5-1,5 cm lai ja kuni meetri pikkune. See on linnuroni (Ligula intestinalis), kes kasvab mõnedes kalades (latikas, nurg, särg jt), suguküpseks saab aga lindudes, kes kala nahka panevad. Latika kõhukoopas kasvades kurnab linnuroni kala. Inimesele linnuroni ohtlik ei ole ning latikas on pärast linnuroni eemaldamist täiesti söödav. Veel enamgi — ei tasu jahmuda, aga Lõuna-Euroopas peetakse linnuroni maiuspalaks ja seda parasiiti praetakse inimtoiduks. Eesti gurmaanidel ei soovita seda ussikest siiski mekkima hakata. Nimelt on saksa (Kieli ülikooli) teadlased tuvastanud linnuroni toime kalade sugurakkudele — parasiit pärsib nende viljakust — ja linnuroni põhjal loodetakse luua eostumisvastast vahendit inimeste tarvis. Seega ei pruugi linnuroni söömine olla just isamaaline tegu.


Võrdlus laisk nagu latikas on sündinud osalt kena alliteratsiooni tõttu, kuid iseloomustab ka latika rahulikku eluviisi — see kala liigub põhjamudast toitu nosides aeglaselt piki veekogu põhja. Laisk on ka kala võtmine, kui õngitsetakse suure ööussiga — latikas nätsutab sellist rooga üsna pikalt, enne kui ussi korralikult suhu tõmbab — ujuk vajub lapiti veepinnale ning hakkab aeglaselt eemalduma — õngemehel olgu parajalt kannatust. Teada on ka latika kahtlustav, ettevaatlik iseloom — kui püügi ajal üks latikas konksu küljest lahti pääseb, viib ta põgenedes kaasa kogu latikaparve. Latikapüük vajab vaikust ja võõraste helide vältimist: ka vastu paadi parrast lööva laine latsatused võivad kala umbusklikuks muuta. Et vette vähem kolistamist kanduks, on latikapüüdjad vahel katnud paadi pardaservad riidepalakaga, ise aga on paadis paljajalu. Jõekaldalt püüdes välditakse ülemäärast kaldal tampimist, sest seegi kumiseb vette. Vaikusenõue ei tähenda, et kalamehed omavahel püügi ajal juttu ei tohiks puhuda. Mõnus jutuke latika võttu ei pärsi, kui just suisa lollusi ei räägita. Püügikaugusest ja –sügavusest sõltub ka see, kui hästi kalamees ennast varjama peab. Nii võib ebaedu põhjuseks olla vaid see, et kalamehel on peas erkpunane või lumivalge müts, mis ei sulandu loodusliku taustaga. Madalamas vees hoidub latikas ka ankurdatud paadist kaugemale, kuni pole selle varjuga harjunud. Venemaa kalamehed on kasutanud niisugust kavalust, et tõid paadi püügipaika juba mitu päeva varem, ikka kala harjutamiseks, püügipäeval lasid ennast aga teise paadiga ankrus olevasse paati sõidutada. Kalameeste kogemuste põhjal saab nn pardaõngedega otseloodis paadi alt latikat püüda ilma pikema harjutamiseta alles siis, kui vett on paadi all vähemalt 6 meetrit.

 
Rahvasuu on nimetanud latikat ka kalaemaks. See võib olla seotud sellega, et latika kudemine on nähtav-kuuldav — see käib madalas vees ja suure pladistamisega. Tavapärasest ettevaatusest pole enam jälgegi. See võib olla vaid müüt, kuid kalamehed pajatavad tänaseni, et kunagi olnud Võrtsjärve ja Peipsi äärsetes kirikutes latika kudemise ajal kirikukellade helistamine keelatud, kuna seda tähtsat toimingut ei tohtinud segada. Tõde on pigem see, et just kudemise ajal tõmmati lahesopis korra-kaks noota ja saadi kätte säärane kalalaar, millest piisas paljudele ja pikaks ajaks. Siis soolati, vinnutati, suitsutati. Niisuguses valguses saab elu sisse pajatus sellest, kuidas kirikuuksele ilmub keset jumalateenistust poisike, kes hüüab „kala rannas!“, mispeale kirik jääb kiiresti tühjaks.


Teine lugu pajatab sellest, et kunagi õppinud noored sõjaväe trummilööjad Võru linna karjaplatsil Tamula kaldal trummilöömist. Siis käinud vanad kalurid sõjaväe ülemusi palumas, et latika kudemise ajaks trummipõristamine ära keelataks ja tavaliselt nii ka tehtud.

 

Vladislav Koržets