Koger

Koger (rahvasuus vahel ka kuldkoger) on kõige sagedasem kala Eestimaa tiikides ja tiigikestes, sest koger talub hästi hapnikuvaegust, suvel ülemäära sooja, talvel aga lausa põhjani külmuvat vett — talveks poeb koger sügavale mutta ja tema elutegevus peaaegu lakkab*. Kontrollimata andmetel tootvat muttakaevunud kogre organism mõningal määral alkoholi (etanooli)**.


Kogre puhul  räägitakse ka kahest  erinevast vormist — järvekokredest ja mudakokredest. Viimased elavad metsa ja soojärvedes, on kasvult pisikesed ja värvilt tumedad, peaaegu mustad. Järvekokredel on kuldse helgiga pronksikarva küljed ja nad kasvavad Eestis lausa 1-2 kilosteks (Eesti rekordkoger kaalus 2,2 kg; 2000.a). Kokri on Eestis ligi 250-s järves, veerandsajas jões ja ka merelahtedes.  


Väga hea vastupidavuse tõttu on levinud pisemate kokrede kasutamine elussöödakaladena püügil haugiõnge või ankurdamata undadega. Sel eesmärgil püütakse kokri tiikidest ka korviga – söödaga (nt leib) korv lastakse tiigi põhja ning tõstetakse mõne aja pärast kiiresti üles.
Praetult ja küpsetatult on koger maitsev kala, kes ei jää karpkalale alla, kuid olenevalt elupaigast võib tal olla mudane kõrvalmaitse.

Hõbekogre soomused on suured ja tuhmunud hõbeda värvi. Tavalisest kogrest on ta saledam ja heledam. Elab seisva vee või aeglase vooluga veekogudes. Enamasti on veekogus vaid emased hõbekogred, kes viljastuvad kokrede või linaskitega ning annavad taas vaid emaseid järglasi. Niisugune võime anda järglasi muude kalaliikidega on võimaldanud hõbekokredel levida väga suurele alale Euroopas ja Aasias. Rahvasuu nimetab Eestis tavalist kokre kuldkogreks, kuid tegelikult on hoopis hõbekoger paljude akvaariumis peetavate nn kuldkalade eellaseks. Aretustööd alustati juba aastatuhandete eest Hiinas, Tongingi provintsis, ja akvaristid peavad tänama hõbekokre niisuguste ülipopulaarsete järglaste eest nagu loorsabad, teleskoopsilmad, mustad kuldkalad jne.

Eestis ei ole hõbekoger sama levinud kui koger. Ametlikult toodi hõbekoger alles 1948. a Tallinna Kalamajandi tiikidesse, sealt asustati teda Maardu ja Kahala järve, edasi on aga kalaliik levinud stiihiliselt. Praegu on hõbekokre mõnekümnes järves, suuremates jõgedes ja ka rannikumeres.    

Hõbekogre liha peetakse natuke puisemaks kui tavalise kogre liha, etem on see praetuna.
Kaubakalana ei kasvatate kokre ja hõbekokre seetõttu, et need kalad kasvavad märksa aeglasemalt kui nt karpkala.
Tähelepanuväärne on kokrede võime anda hübriide teiste kaladega — tulemusena satub kalameeste kätte vahel „elukaid“, kelle liiki nad ei suuda määratleda, nt kogre hübriidid karpkalaga.

* linnalegend kõneleb, et kui ehitati Viru hotelli, leiti vundamendisüvise kaevamisel mulla seest poolelusaid kokresid — kunagi voolas selle koha peal Härjapea jõgi.

**  Niisugust väidet olen lugenud vaid paarist kohast ja tõsisemat kinnitust pole ma sellele leidnud. Küll aga sobib asjaga kokku see, et kunagi valati tabatud kaladele suhu viina või konjakit — nii püsisid nad kauem elusaina ning talusid paremini transportimist püügipaikadest suurlinnadesse. Võib ju oletada, et kui letargilises olekus toimub kalade kehas mõningane alkoholitootmine, siis võib alkohol omakorda viia kalad letargilisse, poolsurnud olekusse. Inimestega läheb see ju alkoholil küll korda.

 

Vladislav Koržets