Karpkala

 

Karpkala nimetus tuleneb kreeka keelest: karpos tähendab „vili“ — on selle põhjuseks siis meeste potentsi tõstmine või karpkala enese suur sigivus ja kiire kasv. Tähelepanuväärne on aga see, et karpkala on inimese poolt aretatud kala, ehkki mitte täiesti: selle kala ulukvorm sasaan on karpkalaga geneetiliselt identne, kuid inimene on valikuid tehes jõudnud kultuurvormideni. Vaid inimese mugavuse nimel on aretatud välja näiteks nahkkarp — karpkala, kellel polegi soomuseid, mis teeb hõlpsamaks söögitegemise. Karpkalu pidasid basseinides juba vanad roomlased, aga kas seda õpiti pärslastelt või lausa Hiinamaalt, pole päris selge. Vahepealsete sajandite kohta kindlam teave puudub, ent küllap kasvatati karpkalu ka esimesel aastatuhandel. Keskajal tehti seda igatahes üsna massiliselt — kloostrite juures olid reeglina ka kalatiigid. Me võime ütelda, et Euroopas on karpkalu kasvatatud järjepanu vähemalt 700 aastat; karp on ka enimkasvatav kala kogu maailmas. Kas karpkalu kunagi ka Padise kloostri tiikides ujus, seda me ei tea. Kindlalt teame, et Eestisse toodi karbimaime ja alustati karbikasvatusega aastal 1893. Kõige rohkem on siin karpkalu „toodetud“ 1986. aastal, umbes 700 tonni.


Eesti vete jaoks on karpkala vaid poolomane: looduslikes tingimustes õnnestub kudemine harva, kuna meie veed ei ole nii pikalt nii soojad, nagu oleks tarvis. Aastaid toodi näitena esile vaid Lohja järve, milles kudemine kunagi päris kindlalt korda läks, kuid nüüd võime ilmselt rääkida ka karpkalade looduslikust populatsioonist Kasari jões ja Pärnu lahes ning jões — neid on seal hulgal, mida ei anna seletada vaid kusagilt kasvandusest plehku panemisega. Kalamehi niisugune asi vaid rõõmustab — looduslikult kasvanud karpkala on kaval, ettevaatlik saagikala, õnge otsas aga ülimalt jõuline võitleja — veest väljatoomisel võib ta osutada vastupanujõudu, mis ületab neljakordselt tema kehakaalu. Seda just suvel, soojas vees. Jahedamas vees muutub karpkala loiuks ning talvel langeb ka talveunne. Ehkki seegi pole alati päris kindel — Kasarist on jää alt tabatud kümnekiloseid karpkalu ka detsembris ja jaanuaris. Tõsi, nende väljatoomine peenikeste õngenööridega on olnud võimalik vaid tänu sellele, et külmas vees on karpkalad nii loiud.


Turulettidele jõudvad karpkalad pärinevad meie kalakasvatuste tiikidest, need on enamjaolt kaaluvahemikus 0,9-1,8 kg, suuremaid leiame lettidelt harva. Ilmselt ei ole suuremate karpide kasvatamine tootjaile rentaabel (aastane kaaluiive on protsentuaalselt madalam), kuid kulinaarselt on suurem karpkala väikesest maitsvam — see on omane ka teistele karpkalalaste hulka kuuluvatele liikidele, näiteks latikale.


Karpkala harrastuslik püüdmine on kogu maailmas menukas tegevus: selleks toodetakse hulgaliselt erivarustust (ridvad, rullid, võtuandurid, söödad jpm), trükitakse omaette ajakirju ning korraldatakse karbipüügi võistlusi kuni MM-ni välja (alates 1996.a). Doonau jõgikonnas pole haruldased enam kui 20-kilosed karpkalad, Venemaalt olla üleeelmisel sajandil saadud 55 kg kaalunud karpkala (Sabanejevi andmeil), Eesti rekordkarbiks loetakse 1948. a Lohja järvest tabatud 18,4 kg isendit.


Karpkala on maitsev kala, kuid mudase põhjaga tiigis kasvamise puhul on tal sageli juures mudamaitse. Selle vastu on üks rohi küll olemas — hoida karpkala 2-3 nädalat elusana puhtas vees, oma kodu juures asuvas allikas, ent reeglina pole meil sellist allikat käepärast ja kahe-kolme nädala jagu kannatustki pole just sageli. Mudalõhna on vähem või see on peaaegu olematu, kui ostame karpkala talvisel ajal — jahedas vees karbid õieti ei toitu ning ka muda ise pole külmas vees nii „elus“.


Mitmetes Euroopa riikides, nt Saksamaal, kuulub karpkala jõuluroogade hulka. Itaallased peavad karpi armunute roaks, prantslased omistavad talle sugulise võimekuse tõstmist. Eestlastele on karpkala ostmine ja valmistamine ikka veel üsna võõras asi, räimest-kilust või haugist hoopis võõram. Mina pean karpkala vägagi maitsvaks, kui ise just nässu ei keera.

 

Vladislav Koržets