Emakala

 

See meie merevetes elav isemoodi kala on enamusele eestlastest täiesti tundmatu, sest kalalettidelt teda ei leia. Rannarahvas tunneb emakala küll ja on talle ka mitmeid nimesid andnud: nolgus, nolk, kiviluts, hink, kiviink, koeraants, merekoer, junn, mudajunn, madel, jämepea jms. Soome keeles on ta kivinilkka, saksa keeles Aalmutter, vene keeles бельдюга.


Tuuletul ja päikselisel päeval paadiga paarimeetrises vees liueldes võib näha, kuidas merepõhjal kivide ja rohupuhmaste vahel vonklevad-välksatavad usjad kalad — need ongi emakalad. Talvel tuleb emakala sageli konksu otsa ahvenapüügi ajal — kalamehed usuvad, et aplalt sööta võtvad emakalad suudavad ahvena lausa eemale peletada.
Emakalad ei ole suured – kuni 30-40 cm pikad ja kuni 100-150 g rasked. 200-300 grammine on meie oludes juba väga suur emakala. Tähele on pandud, et suuremad isendid hoiduvad sügavamasse ja soolasemasse vette, madalas ja magedas liigubki rohkem pudi-padi. Meie meres elab euroopa emakala, ent on olemas nt ka ameerika emakala (Zoarces americanus), kes kasvab kuni meetriseks ja kaalub kuni 6 kg.


Emakala on väga tähelepanuväärne selle poolest, et on meie vetes ainuke, kes toob ilmale elusad kalapojad. Talvisel kalapüügil juhtub üsna sageli, et tabatud emakala kõhust purskuvad jääle „mudilased“. Ilmselt on just see elusate järglaste ilmaletoomine üks nendest põhjustest, miks emakala söömist peljatakse. Kuni angerjate sigimisbioloogia oli veel täielikuks saladuseks, uskusid-arvasid kalamehed, et angerjad arenevad välja emakala maimukestest — siit ka saksakeelne nimi Aalmutter, angerja ema.


Emakala nahk on libe ja suurte soomusteta. Seegi on ajalooliselt tema mittesöömise põhjusi — Moosese käskude järgi ei tohtinud säärasi kalu süüa (vt ka angerjas). Pea on tal suhteliselt suur, keha aga ussina väänlev, käes hoida on teda väga raske, peaaegu võimatu. Lisagem veel, et kuumutades muutuvad emakala luud rohelisteks ning me saame pildi, mis pole tõesti liialt isuäratav.


Meie talikalastajad jätavad emakalad tihtipeale jääle lebama, toiduks lindudele. Läti kalamehed aga, kes nt Pärnu lahel talvel kalal käivad, vahetavad vahel väga hea meelega ahvenaid emakalade vastu, sest nendele see kala maitseb. Tõepoolest, internetis läti kalameeste foorumeid sirvides leiame sealt, et lätlased käivad oma merejääl just nimelt emakala püüdmas.


Väidetavalt on emakala lätlastele ka rituaalne kala — temast valmistatud toit peab olema lätlaste pulmalaual — ju on see kala oma sünnitamisviisiga neile sigivuse sümboliks.

  
Tegelikkuses on emakala valge ja tihke liha väga maitsev — läks küll aega, enne kui söandasin emakala pannile panna, aga pettuda mul ei tulnud. Ka mu lähikondsed sõid ja kiitsid ning viimastel talvedel olen tabatud emakalad ikka koju toonud.


Pole ma kaugeltki ainus, kes on emakala maitsnud ja kiitnud. Rannarahvas teab väga hästi, et emakala on „magus“ kala, eriti suitsutatuna, kuid niisugust murrangut nagu angerja või silmu puhul, ei ole suhtumises emakalasse veel toimunud. Oletan, et kui näiteks marineeritud emakala ilmuks äkki meie poodidesse hinnaga nii 500 või 1000 krooni kilost, võiks juba paari aasta pärast olla Eestimaa paksult täis emakala veendunud sõpru ja ülimaid hindajaid. Seniks aga avaldan selles raamatus mõned retseptid emakala valmistamiseks. Mõeldud on need esmajoones nende kalameeste jaoks, kes seni emakala jääle või veele maha jätavad.

Emakala puhastamisest


Limast puhastamiseks nühi emakala soolaga või kaabi noaga, seejärel lõika otsast pea, lõika lahti kõht ja võta välja sisikond. Pese või puhasta paberiga. Et emakalad on üsna pisikesed, pole mõtet fileerimisega vaeva näha, lõika lihtsalt kalad koos naha ja luudega juppideks

 

Vladislav Koržets