Masin ja Vägi

 

Nüüdisilmas võib inimkonda vaadelda masinana, mille ainsaks ülesandeks on iseennast käigus hoida ja käigule üha uusi tuure lisada. Niisugune võrdlus ei hiilga uudsusega, ent ma toon selle ära põhjusel, et meie kollektiivne teadvus inimkonda just niimoodi tajubki — masinavärgina, mis pöörleb vaid omaenese heaolu nimel. Seda pöörlemist nimetame progressiks: me olemegi enamjaolt progressiusku ning arvame selle ainuõige olevat. Me kummardame iseennast ning ei taha, ei oska või ei suuda näha, et meie masinavärgi üle ja ümber on midagi üüratult suuremat ja kestvamat. Me lausa pelgame seda tajuda ja tunnistada, kuna inimkesksed väärtushinnangud kukuksid suurema mõõtkava puhul kolinal kokku.

Kuidas on see targutus seotud meie toidulauaga? Kõige otsesemalt — me sööme valdavalt just seda, mida võib nimetada masinatoiduks. Toiduhankimine tähendab meile kauplusseminekut ja teatavate kupongide (raha) vahetamist toiduainete vastu, milledest enamus on meie jaoks täiesti anonüümse, tundmatu päritoluga, paljud aga juba ka poolvalmis roogadeks muudetud. Me ostame X maal ja Y viisil kasvatatud loomade liha ilma kontide, kamara ja pekita, portsjoniteks lõigatuna, paneerituna, kilesse pakituna — viska vaid korraks pannile ja söö. Me ei teagi enam, mis on puljongi keetmine, sest kusagil tehases on meile toodetud puljongikuubikud. Kui me valmis kooke ei taha osta, ostame valmistehtud taina ja koogiküpsetamine on imelihtne. Asja krooniks on viilutatud leib: nii rituaalne ja tähendusrikas tegevus nagu leivalõikamine on meie eest ära tehtud. Muide, mõnedes maades on ka leiva noaga lõikamine häbiasi — leiba tuleb seal käega murda nagu piiblis.

On selles kõiges midagi halba? Ja kui on, siis kas ihule või hingele? Meie toitumisharjumused ja toidukorv on viimastel aastakümnetel muutunud pöörase kiirusega ning me ei tea veel, mida see endaga kaasa toob. Aina rohkem sööme me mugavustoite, millede valmistamine on kiire ja hõlbus, aina vähem osaleme oma hoole ja oskustega roogade valmimises — toidus on üha enam tööstust ja üha vähem meid ennast. See muudab toidu meie väärtusskaalal aina vähemtähtsamaks ja söömise justkui teisejärguliseks tegevuseks, väga argiseks asjaks: me ei taju enam toidu kaudu sidet Loodu ja Loojaga, ei koge oma elu müsteeriumina. Meenutagem, et enne seda, kui inimkond muutus masinaks, ei saadud söögiga üksnes elutarvilikke valke, rasvu jms, vaid toiduga võeti üle ka taimede ja loomade/lindude/kalade hing, nende Vägi. Nüüd ei saa me Väesse enam uskuda, sest peame kummardama vaid masinat, progressi ja nagu üks korralik puuslik kunagi, et talu see teistsuguseid usutunnistusi.
Eks anonüümsete, teadmata päritoluga toiduainete Väesse olegi üsna võimatu uskuda. Supermarketist ostetud kartul on lihtsalt üks kartul ja me suhtume temasse hoopis teistmoodi, ükskõiksemalt, kui oma põllulapil kasvatatud või tuttava talumehe käest ostetud kartulisse. Anonüümsed toiduained on meie jaoks hingetud ja kui me ise neile köögis hinge sisse ei pane, jäävad meie roadki hingetuiks, sööjad saavad neist aga just nii- või naapalju kaloreid, kuid mitte raasugi Väge.

Et asi ainult targutamisega ei piirduks, refereerin lühidalt kaht uurimust. Teadagi, asi puudutab kalatoite. 1998. a avaldas ameerika psühhiaater Joseph R. Hibbeln uurimistulemused, milledest ilmnes, et masendust esineb sagedamini inimestel, kes söövad vähe või ei söö üldse kala ja teisi mereande. Samadele tulemustele jõudis Soomes Kuopio ja Oulu ülikoolide juures psühhiaatriadotsent Antti Tanskaneni poolt juhitud uurimisrühm (tulemused avaldati 2001. a); küsitleti 3204 täiskasvanud soomlast ning küsimustik sisaldas klassikaliste depressiooni mõõtvate küsimuste kõrval küsimusi kalatoitude söömisest —masendus ja enesetapumõtted korreleerusid kala mittesöömisega.

Psühhiaatrid arvavad, et masendushaiguste kasv Soomes on seotud (vähemalt osaliselt) kalasöömise kahanemisega viimastel aastakümnetel. Seejuures pole ju Soome sugugi kalavõõras maa, vaid kalasöömiselt ollakse Euroopas lausa kolmandal kohal.

Miks on kalasöömine kahanenud, ei ole raske ära arvata — mugavustoidud tungivad jõuliselt peale, värskest kalast tehtavad toidud vajavad aga parasjagu hoolt ja vaeva, milleks mugavaiks muutuvail kokkadel-sööjatel enam viitsimist pole.

Usun, et mugavtoitude võidukäik, mis ühelt poolt suurendab meie heaolu, saeb teiselt poolt oksa, millel istume — süvendab võõrandumist tollest suurest, mis on üle kõige oleva ja kapseldab meid mutrikestena veel jäigemalt inimühiskonna masinasse. Mutrike aga ei taha olla üksnes mutrike, sest tal on sees hing ja see hing ihkab osadust olevaga. Kui ta seda ei saa, tulevad kallale ahistustunne ja äng.

On meie võimuses midagi muuta, kasvõi üsna natuke? Jah, omaenese köögis kindlasti. Kui muidugi viitsime. Kui meil selleks Väge on.

Vladislav Koržets