Ahven

 

Ahven elab pea kõikjal, kus vähegi vett leidub. Kui poiss või plika elus esimest korda õngitsema läheb ja kala kätte saab, on see tõenäoliselt just ahven. Ahven on ablas ning julge röövkala, kes sööb kõike, millest jõud üle käib ning ei põlga ära ka pisemaid liigikaaslasi. Muide, kannibalism on kalade maailmas üsna tavapärane ilming, millele ei tasu laiendada inimsoo kohta käivaid eetilisi arusaamu — et, vuih!, kui õudne, söövad oma õdesid-vendi, võib-olla koguni lapsi, ja keegi ei mõista nende üle kohut  liigivastaste kuritegude pärast.


Ühtepidi on ahvenast Eestis alati lugu peetud — kui esimesel püügil tuli esimesena püünisesse ahven, arvati seda heaks endeks kogu hooaja kohta. Teistpidi on ahven kippunud jääma suuremate kalade varju ning temasse on suhtutud ka kui tüütusse prügikalasse. Sellist hoiakut kujundas see, et ahvenat oli palju, kalurid temast õiget hinda ei saanud, tugev soomus ja teravad luud muutsid aga selle kala vilumatu koka jaoks üsna ebamugavaks.


Järsk muutus ahvena hindamisel toimus nii kahekümne aasta eest, veel rubla-ajal, kui piirid avanema hakkasid — meie ahvenal oli Euroopas turg missugune. Kaluritele hakkasid kala kokkuostjad maksma ahvenakilost tollal uskumatuna näivat hinda ning üsna paljud kalastamisest vähegi taipavad mehed jätsid muud tööd-tegemised sinnapaika ning hakkasid ahvenat jahtima. Rannakülades sugenesid majadele uued plekk-katused, õuedele ilmusid välismaised sõiduautod, paadikuuridesse korralikud paadid ja paadimootorid. Püüti, palju keegi jaksas — rannikumeri oli kohati nii tihedalt võrke täis, et paadiga ei saanud enam õieti sõita. Tulemusena juhtus see, mis pidi: umbes viieteistkümne aastaga püüti rannikumeri kalast enam-vähem tühjaks. Nüüd sai ka kalastamiskorra karmimaks muuta, varem poleks kalurid kitsendusi „alla neelanud“.


Tõe huvides nentigem, et lisaks ülepüügile võib ahvenavarude kahanemisel olla ka muid põhjusi, seejuures seletamatuid (lisaks hüljeste ja kormoranide aplusele); ajaloos on ahvenate kadumist varemgi tähele pandud. Reigi kihelkonnas on pärimusekogujad 1923. a. kirja pannud järgmist: Tahkuna Läti sadamas elasid vanasti lätlased. Kui neilt hakati maksu nõudma, läksid nad ära ja lubasid ahvenad ka ära viia. Ja tõesti kadunud ahvenad pääle selle merest. Ka praegu kuuleb kalameeste seast tihtipeale ettepanekuid, et lätlastel ei lastaks Pärnu lahel või Peipsil ahvenaid püüda — kas ei peaks me aga kartma, et koos lätlastega kaoksid sealt viimsedki ahvenad nagu kunagi Tahkunas? Meie rahvatarkus ütleb ju ka seda — kadedus viib kalad merest…


Ahvenate müügist saadud kroonid aitasid üsna paljudel inimestel üle elada keerukaid muutuste aegu. Võiks ütelda nõnda, et rannikumere kalavarud olid üheks neist asjadest, millega meil tuli lunastada Eesti iseseisvus. Ahvena võiks tänumeeles lausa rahvuskalaks tunnistada, aga soomlased on meist juba ette jõudnud ning ahvena oma rahvuskalaks kuulutanud. Iseasi, kas see meid segama peaks — hümniviis on ju niikuinii juba sama. Soomlaste halduse alla kuulub küll pirakas Ahvenamaa, millel on oma lipp ja puha, aga ega meiegi palju kehvemad ole — meil on Peipsi ääres paik nimega Ahunapalu. Iseasi, et räimed-kilud võivad solvuda, kui me ahvena neist ülemaks tunnistame: pööravad veel meres omavahel tülli ja lasevad vihaga viimseni jalga.  


Et inimese teadvust mõjutab asjade tarbimisväärtusest vahel palju rohkem nende turuväärtus, tõestab ka see, mis ahvenaga juhtus — turuhinna tõustes hakati ahvenat ka kulinaarselt märksa kõrgemini hindama: enam ei võta me teda kui prügikala, vaid kui maiuspala, keda tasub fileerida, paneerida, gratineerida jne. Ahvenate fileerimine on hakanud laiemalt levima osalt seetõttu, et suurem osa Euroopasse minevatest ahvenatest fileeritakse enne teelesaatmist; ent veelgi tähtsamat osa on mänginud see, et üldse on võimalik osta korralikke fileerimisnugasid — üha enam huvikalastajaid saab fileerimise selgeks. Ahvenafilee on aga tõeline delikatess! Mitmed kalasööjad on tähele pannud ka seda, et ahvenaliha ei tüüta sööjat ära — muudkui söö ja söö, vastu ei hakka.


Fileerimise kõrval kasutatakse ka ahvena nülgimist: rümbale jäetakse luud sisse ning kala valmistatakse koos luudega — need annavad praele oma mahla ja maitse.


On ka kalasööjaid, kes peavad nii fileerimist kui ka nülgimist epakuseks, kuna nende meelest on ahvena puhul kõige maitsvam just ahvena nahk, kui sellelt on soomused maha võetud. Ei vaidle, on maitsev tõesti, kuid soomuste võtmine nõuab märksa rohkem aega ja vaeva kui naha mahalõikamine fileerimisel. Nahaga fileede praadimine on ka ebamugavam, kuna nahk kisub fileed kuumuses kaardu.


Suurepärane roog on suitsuahven. Soolaahvenaga on nii ja naa: Karjalas olen söönud koos soomustega tünni soolatud ahvenat, mis küll hõrguna ei tundunud; seevastu kergelt soolatud ja õliga kaetud ahvenafilee võib keele alla viia.


Ahven on ka hea supikala. Leeme keetmiseks ei pea soomust maha võtma, see jääb keemisel naha külge ning võetakse kalade puhastamisel ära koos nahaga.


Huvikalastajad toimivad sageli nii, et lõikavad ahvenatest praadimiseks luude ja nahata fileed, peadest ja selgroogudest keedavad aga leeme.
Ahvenaid kasutatakse ka koduses meteoroloogias: mida erkpunasemad on sügisel ahvena uimed, seda käredam talv tuleb; seljauimel on tagumiste kiirte juures sinakasmust laik — mida suurem see on, seda pikem ja külmem talv saabumas.
 

 

Vladislav Koržets