Kalade rõõmustav ebamugavus

 

Kui võrrelda lihaga, vajab kala valmistamine tavaliselt märksa rohkem eeltööd: me ei osta enam turult/poest nülgimata küülikut või sulgedega kana, ent kui soovime saada uimelisi oma lauale nii värsketena kui vähegi võimalik, ei pääse me puhastamata kala ostmisest. Tõsi, nüüdisajal võime osta ka osaliselt või täielikult puhastatud kalu või ka valmis fileed — roa hind tuleb küll kallim, kuid linnakorteri köök ei vaja hiljem erilist kasimist — vähese vilumuse puhul suudame oma köögi kala soomuste, lima ja verega üsna põhjalikult ära määrida.


Ent kaugeltki kõik ei hangi kala linnaturult. Rannarahvas ja ka suvitav inimvägi saab merevärsket tavapäraselt otse kaluritelt; lisaks kaluritele leotab aasta jooksul Eestis õnge või loobib lanti umbkaudu 50 000 huvikalastajat, kelle seast paljud ka saagita ei jää. Kaladelt soomuse võtmine, kalade rookimine-rappimine jms ongi „käpas“ esmajoones kaluritel, kogenumatel huvikalastajatel ja rannarahval. Enamusel toidutegijatest puuduvad aga oskused ja vilumus, mistõttu kala puhastamine on nende jaoks vaevarikas, ebamugav ning vahel ka valus töö, mille käigus oma sõrmed kalaluudega veriseks torgitakse — just selle ebamugavuse pärast loobutakse sageli kalaroogade valmistamisest, ehkki valmis kalatoite söödaks hea meelega.


Tee kulub käies — ka parimad töövõtted ja kalade anatoomia saavad selgeks vaid kalu puhastades, ent nagu teed on käia hõlpsam juhul, kui jalas on parajad saapad ning käes kerge kepp, õpime ka kalu märksa kiiremini puhastama siis, kui järgime võtteid, mis on aegade jooksul välja kujunenud. Ja uskuge, mõningase harjutamise järel võib näiteks ahvenate fileerimisest saada tegevus, mille sujumist te suisa naudite.


Asjal on ka hingeline külg. Nüüdisühiskond võtab toidutegemist enamjaolt kui ajaraiskamist ja söömist kui ihutarbe rahuldamist — inimene on ühismasinas nagu rattake, kellel tuleb kõht kibekähku täis toita ja panna ta jälle kähku pöörlema — et ta pöörlemisenergiat iseenese peale ei kulutaks. (Asja krooniks on viilutatud poeleib, millest sööja ei saa enam oma käega kääru lõigata, rääkimata leiva murdmisest — muide, veel paari sajandi eest oli leiva lõikamine häbiasi, sest leiba tuli piibellikult murda — mõnedes kultuurides on see nõnda veel praegugi.) Mugavustoidud, millede valmistamine meilt erilist vaeva ei nõua, võivad olla küll maitsvadki, ent kuna meie ise ei ole neid oma tööga vääristanud, ei paku nende söömine kaugeltki samasugust rahuldust nagu road, milles on rohkelt meid ennast sees. Meil pole nendega hingesidet.


Mugavusmaailm on tegelikkusest võõranduv maailm. Euroopas (ja Eestiski) levib üha laiemalt kalastusviis Catsh & Release (püüa ja vabasta), mille puhul tabatud kala vaid pildistatakse (kui sedagi) ning lastakse tagasi vette. Eks me võime ju rääkida C&R harrastajate õilsusest (loomakaitsjad peavad neid küll just eriti rafineeritud loomapiinajateks) või kalavarude säästmisest, kuid üheks oluliseks teguriks on hoopis mugavus — Euroopa keskmine kodanik (ja ka kalamees) ei viitsi või ei oska ise kala puhastada — ta laseb püütud kala tagasi vette ning koduteel ostab poest puhastatud kala või filee, mistõttu ka kalavarude säilitamine on pigem kujuteldav kui tegelik.

   
Ka Eesti on muutumas mugavusriigiks ning üha vähemaks jääb neid mehi-naisi, kes soovivad/oskavad ise kala puhastada. Selle raamatu üks eesmärke on lugejaid selleks innustada ning anda ka juhatust. Tehkem oma elu natuke ebamugavamaks, kuid samavõrra rõõmsamaks! Ise tehtud, hästi tehtud!      
  

 

Vladislav Koržets