Soomuse võtmine

 

Liigiti on kalade soomused erineva suurusega ja ka kalade küljes kinni erineva tugevusega. Suhteliselt suuremad ja kergemini eemaldatavad on karpkalaliste seltsi kuuluvate kalade (särg, turb, säinas, latikas jt) soomused, raskemini tulevad lahti ahvenlaste (ahven, koha, kiisk) ja haugi soomused.


Lõhel, meriforellil, jõeforellil ja vikerforellil on üsna pisikesed soomused, mida kalade toiduks valmistamisel maha ei võeta. Soomust ei võeta ka lestalt ja kammeljalt, kuna seda neil õieti polegi; ka angerjalt ei võeta soomust, kuna väikesed soomused asuvad sügaval nahas; samuti ei võeta soomust linaskilt, lutsult ja tursalt. Soomuse võtmisega ei vaevata ennast ka selliste väikekalade puhul nagu räim, kilu, meritint ja viidikas. Siiski tasub neilt soomus maha pesta juhul, kui pisikaladest keedetakse suppi, sest muidu tuleb soomus keetmisel ise lahti (eriti viidika puhul) ja saame „puruse“ leeme.


Soomust on raske või lausa võimatu maha võtta siis, kui kala pind on kuivanud — soomus rebeneb kala küljest lahti koos nahatükkidega ja kala muutub koledaks. Tavaliselt pole küll kuivanud kogu kala kehapind, vaid üksnes see osa, mis kalakastis või kausis pealmiseks jäi ning õhuga kokku puutus. Kala pealmine pind võib sooja tuule puhul paadis kuivada juba paarikümne minutiga; külmkappi pandud kala puhul läheb selleks aga kümmekond tundi. Veega niisutamine naha külge kuivanud soomust enam lahti ei võta ning soomuse mahavõtmise asemel on targem võtta maha soomus koos nahaga, st kala nülgida.


Mingil juhul ei tohi kaladele kuivamise vältimiseks valada vett, katta neid kausis veekihiga. Miks, sellest oli juttu eespool. Kuivamise vastu aitab kõige paremini kalade katmine niiske, kuid hingava, hõredakoelise palakaga. Kalad ei kuiva ära ka kilekotis, kuid kilesse pakituna ei tasu kalu pikemalt hoida, sest ilma õhuvahetuseta kipuvad nad kiiresti läppuma ja seda eriti siis, kui kalad on pärast püüdmist maha jahutamata.


Soomuse võtmine käib noa, sakilise noaselja või kalariiviga. Alustatakse kala saba poolt ja liigutakse lühikeste tõmmetega pea poole. Tihti sujub asi hõlpsamini siis, kui riiviga tõmmata poolpõiki, diagonaalis.


Soomust tuleks võtta puhastamata, rappimata kalalt, sest kui oleme sisemused välja võtnud, on kala kõhualust soomusest vabastada märksa ebamugavam, sest küljed on lohkus ja ei kõhuäär ei püsi õieti paigal.


On üsna tavaline, et soomust võetakse kraanikausis ja vahel lausa jooksva vee all, et soomuseid kohe maha pesta. Nii ei peaks tegema: esiteks selle pärast et kala „ei salli vett“, teiseks aga nõnda argisel põhjusel nagu torude ummistumine. Soomused koos kalalimaga jäävad meelsasti torustiku käänukohtadesse — hea, kui saate vee ära voolama vaakumpumba paari matsuga; hull pole lugu ka siis, kui peate vaid kraanikausi haisuluku lahti võtma ja ära puhastama, ent asi võib lõppeda ka toruabi kohalekutsumisega.


Ideaalne on, kui saate soomust võtta õues, kirsi- või ploomipuu all, sest soomused on heaks väetiseks luuviljalistele. Kui soomust tuleb võtta siiski korteris ja laialilendavate soomuste kokkukorjamisele ei taha aega raisata, võib soomuse võtmise puhul kasutada suuremat ja läbipaistvat kilekotti — kätega kotis talitada pole küll kuigi mugav, kuid köök jääb puhtaks. Läbipaistev peab kott olema aga selleks, et me näeksime, mida teha — läbipaistmatu koti korral peaks see olema nii suur, et saaksime ka ise peadpidi kotti pugeda, kuid et kotis oleks pime, tuleks meil puhastamise ajal hoida hammaste vahel taskulampi või põlevat peergu. Pole just mugav. 

Kala soomustega on seotud uskumusi ja kombeid, milledest mõni on elus veel nüüdki, näiteks komme kinkida aastavahetusel lähedastele karpkala soomuseid, mida neil tuleb terve aasta oma rahakotis kanda — siis ei jää ka pärisraha sinna tulemata.


Soomuse võtmisel, soomuse andmisel ja soomuse tegemisel on eesti keeles ka kalaväliseid tähendusi: Saareste sõnaraamat toob soomuse andmise ja ka võtmise ära peksuna, naha peale andmisena; II ilmasõja ajal tähendas „soomuse tegemine“ eesti sõdurite seas aga unarule jäetud, peremeheta vara pihtapanemist; nüüdiskeeles tähendab „soomuse võtmine“ vahel mativõtmist, teenimatut tulu kellegi töölt. See seostub üsna hästi kunagise uskumusega, et kui eduka kaluri paadist panna pihta kalasoomuseid, tuleb kalaõnne ka kehvemale kalamehele.

    

Vladislav Koržets